1. augustil hakkasime Saaremaalt kahe mootorrattaga liikuma Horvaatia suunas. Pean reisi jooksul ka päevikut ja uuendan seda postitust jooksvalt. Mõnusat lugemist 🙂
Eelmisel aastal sõitsime Nordkappi ja vallutasime Põhja-Norra. Sellest reisist valmis pikem video ja reisikirja saad lugeda siit.
Marsruut Eesti – Läti – Leedu – Poola – Slovakkia – Ungari – Horvaatia – Sloveenia – Austria – Tšehhi – Poola – Leedu – Läti – Eesti
SEIKLUSEST VALMINUD REISISARJA NÄEB SIIT!
Enne starti oli vaja teha ka tsiklitega mõned ettevalmistused. Mootori kallal me ei ole midagi teinud ja loodame, et vanakeste südamed tuksuvad ilusasti edasi.
Minu rattale sai taha uue rehvi (Mitas E07+), uue telefonihoidja ja uue õhufiltri. Eelmisel aastal Norra reisi ajal kasutasin telefoni jaoks veekindlat kotti, aga see väga hästi ei toiminud. Päikese käes hakkab koti kile hirmsasti peegeldama ja ekraani pealt ei näe suurt midagi. Tänapäeva telefonid enam vihma ei karda ja lähen ilma kotita. Uus kinnitus on Ram Mount Quick grip ja hind ilge kirves, ~80€ kokku.
Madis enda ratta kallal pidi veidi rohkem töötama. Esmalt lõikas ta oma eelmisel aastal ehitatud reisikottide raamid lahti ja keevitas need ümber, et kotid oleksid maapinnast kõrgemal. Teine suur töö oli tal mootorile alumiiniumplaadist põhjakaitsme ehitus, mis lõppkokkuvõttes tuli super hea välja – sellise ma pean endale ka tegema. Lisaks ka mõned väiksemad tööd – õlide ja filtrite vahetus.
Kohvrid pakitud ja stardime Kuressaarest.
Päeva eesmärk on täidetud, oleme jõudnud Leetu.
Esimese päeva öömaja.
Traditsiooniliselt esimese sahmaka vihma saime juba Saaremaal Valjalas kaela.
Enne reisi algust uurisime, millistel tingimustel meid üldse kusagile riikidesse sisse lastakse. Läti kohta sai lugeda, et kindlasti peab enne sisenemist täitma internetis vastava vormi ja kui läbida riiki transiidina, siis peab tegema seda 12 tunniga. Kui oled Lätis kauem, jääd karantiini.
Pärnus burgeri kõrvale täitsime vastava ankeedi ära ja sõitsime julgelt piirile. Kohapeal selgus, et mingisugust kontrolli ei ole. Ei vaata keegi, mis kell riiki sisenesid ja kui kaua siin olnud oled.
Muide, igal pool kannavad inimesed maske. Eesti pidavat ainus maskivaba koht olema.
Lõunanaabrite juurest tulime üsna kiirelt läbi. Korra tankisime ja väike cofemilk kõrvale. Päris juhuslikult sattusime samasse tanklasse, kus peatusime ka 2 aastat tagasi. Bensiin 95 maksab 1,3 kopikatega.
Läti ja Leedu vahelisel piiril on seis täpselt sama. Ei uuri ka siin keegi, kes oled, kust tuled ja kuhu lähed.
Kui eelmisel aastal seiklesime Põhja-Norras, siis oli väga mõnus, et ööd olid valged. Nüüd paar tundi tagasi jõudsime öömajale ja oli juba kottpime.
Kaardi pealt vaatasime miski järve äärse koha, kuhu telgid püsti panna. Praegu pimedas tundub see mulle rohkem liivakarjäär, aga eks hommikul valges selgub. Õhtusööki vaaritama ei hakanud, sest tibab vihma ja saaks kiirelt telki ära.
Kell on täpselt südaöö ja pikutan telgis. Olemine on oluliselt parem kui eile samal ajal, sest täna sai telki ronida kuivalt. Kui saaks veel mingil õhtul telgi valges üles, siis oleks super. Hetkel oleme 2 õhtut jõudnud laagrisse täiesti kottpimedas ja pealampi mul kaasas ei ole.
Google Maps annab minu asukohaks hetkel Międzyrzeckie Jeziorka. Kuna jõudsime siia pimedas, siis hetkel tean nii palju, et see on linn, mille ääres on järv ja selle järve ääres oleme meie.
Öömaja Poolas – imeilus.
Täna läks hommikul juba ärevaks. Ööbisime ühe liivakarjääri ääres ja kuna ööläbi sadas vihma, siis sinna viiv tee oli üsna pehmeks muutunud. Mul oli hoog küll väike, aga külili ma tsikliga käisin. Veekindlad saapakaitsmed lõhkusin ära, aga õnneks küljekohver jäi terveks.
Kuna vihma sadas ka hommikul, siis laagris me vaaritama ei hakanud. Korjasime kiirelt kola kokku ja läksime lähimasse heaburgerisse sööma.
Leedu-Poola piiri peal ei olnud meil samuti kedagi vastus, kontrollimaks vaktsineeritust või muud sellist. Hooga üle ja olimegi uues riigis.
Kui küsida, kas midagi on teisiti ka kui Eestis, siis ma ütlen surnuaiad. Neid on tohutult palju, nagu ka kirikuid. Meil on surnuaiad nagu metsad, kus on ka palju puid. Siin aga enamasti täiesti lagedad ja tohutul hulgal väga tihedalt paigutatud ristidega.
Üldiselt on meil olnud täna sõidupäev. Istusime sadulas 7,5h ja lõpus ajas ikka päris nihelema, sest tagumik on valus. Kirsiks tordile on vähemalt pool sellest ajast on sadanud ka vihma.
Ajaliselt me kulgeme vaikselt, sest väldime kiirteid. Need on meil juba navigaatoris keelatud. Kulgeme vaikselt mööda väiksemaid radu ja asulaid. Vaadata on rohkem ja vanad rattad tänavad.
Kokku oleme sõitnud nüüd veidi üle 1000 kilomeetri ja umbes 5000 on veel ees. Ehk minna on oi kui palju. Tore on see, et edasi läheb ainult huvitavamaks. Ootan juba mägesid.
Teise Päeva õhtuks oleme Poolas.
Ärkasin praegu hotellis, sest mingi traktor hakkas tänaval asfalti peksma. Kell on pool kaheksa hommikul.
Jah, tegime nüüd ühe öö hotellis, et saaks korralikult pesus käia ja kuiva taeva all magada. Päris mõnus on, kohe saab hommikusööki ka.
Õhtul olin nii palju väsinud, et ei jaksanud siia enam midagi kirjutada. Aga panen nüüd kiirelt eilse päeva mõtted kirja.
Hommikul oli esimene ilma vihmata ärkamine ja täevas siras päike. Juba kõhutunne ütles, et tulemas on ilma vihmata päev.
Ööbimiseks olime leidnud väga mõnusa järveäärse koha ja esimene hommik, kus me lõpuks saime ka putru ja kohvi teha.
All ääres paistab meie laager.
Oleks nüüd veel õnged kaasas olnud. Kalad lõid sulpsu ja nägin vees mitut haugi ja mingeid kalu veel. Uhhaa materjali oleks päris kindlasti kätte saanud.
Laager kokku ja liikusime edasi. Saime nautida väga ilusat ilma ja temperatuur hakkas ka aina tõusma. Tsikliriiete alt pidin pusa üldse ära võtma ja pea terve päeva lahtise visiiriga sõitma, sest lihtsalt väga palav hakkas.
Kuna me jätkuvalt kiirteid väldime, siis tundus, et eile külastasime oma 50 asulat kindlasti. Kõik külad või linnad näevad üsna ühte moodi välja.
Seda ka, et kiirusepiiranguid ei jälgi siin küll keegi. Tundub, et kohalikud on ka sellega harjunud, sest rusikat ei viibuta küll keegi. Ehk maanteel 90 ja asulas sees 70-80 on tavaline.
Bogoria linnas tegime peatuse, et lõunatada. Leidsime ühe keskpärase pizza koha. Tellida kõige lihtsam ei olnud, sest inglise keelt teenindajad ei räägi.
Madis tellis endale pizza ära ja siis hakkasin mina tellimust esitama, mille peale teenindaja tegi suured silmad. Käte ja jalgadega suheldes, saime lõpuks aru, et Madise pizzast jätkub meile mõlemale.
Kõik sööme ära ja jääb puudugi.
Sõidame lõuna poole edasi ja ühel hetkel hakkavad mäed paistma ja teed muutuvad kurvilisemaks. Mulle tuleb kohe eelmise aasta Norra reis meelde. Nüüd on juba väga mõnus.
Poola-Slovakkia piiri peal koroona kontrolli ei ole. Jätkuvalt ei ole keegi meie vastu huvi tundnud.
Tatra mäed Slovakkias. Homme on plaan neid mägesid vallutama minna. Hetkel ööbime 41km kaugusel.
Meie hotell on 41km kaugusel Tatra mägedest ja kohe läheme vallutama. Enne veel hommikusöök – liiga palju ei saa süüa, sest muidu ei vea mäest üles.
Sõitnud oleme ~1500km.
Täna on olnud siiani selle reisi kõige huvitavam päev. Esiteks käisime mägedes ronimas ja jõudsime 2100 meetri kõrgusele. Teiseks on tänased tsikliteed kulgenud läbi mägede ehk üles-alla-vasakule-paremale. Mööda sirgeid ja loodis teid ei ole üldse liikunud.
Aga alustame hommikust. Nagu enne kirjutasin, siis ööbisime hotellis. Kell pool kaheksa hakkas mingisugune masin tänaval teed lõhkuma ja see äratas ilmselt terve linna üles. Ju seal öörahu täpselt nii kaua kestis ja siis võis müristama hakata.
Enne hotellis hommikusöögile minekut sadas vihma ja selle tõttu oli olemine veidi nukker. Etteruttavalt ütlen ära, et kui majast välja saime, siis vihm lõppes ja edasi terve päev päike.
Hommikusöök oli ainult meile.
Kui netis toa broneerisime, siis näitas süsteem, et ainult üks tuba on veel saada. Samas kui kell 8 hommikust sööma läksime, siis ei olnud seal mitte kedagi ja nautisime omaette olemist. Söögituba oli muidugi väga ilus – vanalinnas asuv hotell.
Söödud-pakitud ja asusime teele Tatraid vallutama. Peale paljusid kurve ja suurt tõusu jõudsime nö turistikeskusesse ja Madis pool naljaga ütles, et ju me siis ikka tipus ka ära käime. Tegelikult mõtlesime, et ronime kusagile maale ja siis tuleme tagasi.
Kohapeal selgus, et päris kõrgele saab minna köisraudtee abil (see masin, mis suusatajaid mäkke viib). Selle jalavaeva leevendamise eest tuli välja käia 20€ näo peale, aga selle abil muutus tipu vallutamine päris tõenäoliseks. Kui tihti ikka siia satud, parem teha siis juba ära.
Köisraudtee viib meid 3/4 mäe otsa.
Raudteega üles ja siis hakkas ronimine. Teekonna pikkust ma hetkel öelda ei oska, aga paras matk oli ja võttis kõvasti hingeldama. Tipus olime muidugi ülirahul, et selle ära tegime. Pole kumbki varem kõrgemal mägedes käinud.
2100 meetrit Tatraid.
Alla tulles võtsime suuna Ungarisse ja plaanisime jõuda Budapesti. Madisel elab üks kolleeg selles linnas ja tema käest saime infot, et üsna kesklinnas on üks mõnus kämpinguhoov, kus saab lahedasti telkida. Turvaline kõrge aiaga piiratud ala, kus peatuvad matkasellid. Praegu ma siin telgis seda juttu kirjutangi.
Ühtegi teist tsiklimeest siin näha ei ole. Tegelikult me oleme terve reisi jooksul näinud äärmiselt vähe mootorrattureid. Isegi Slovakkias neid ei olnud, kuigi sealseid väikeseid mägiteid võiks võrrelda Norraga.
Budapest on meeletult suur linn. Ühel hetkel hakkas linna pihta ja siis sõitsime veel 43km, et jõuda linna keskele. Siin elab üle 1,7 miljoni inimese ja Wikipedia ütleb, et tegemist on suuruselt Euroopa 7. linnaga.
Õhtul saime kokku ka Madise kolleegiga ja ta tegi meile linnas väikese ekskursiooni.
Täna meil oli puhtalt sõidupäev. Hommikul Budapesti kämpinguhoovis asju kokku pakkides hakkas vihma sadama ja süüa teha me ei jõudnudki. Siiani sõidame oma tatardega ringi ja potti ei ole need jõudnud.
Navisse panine sihtkohaks Balatoni järv. Kohale jõudes sadas jätkuvalt vihma ja suurt elutegevust järve ääres ei toimunud. Küll aga tegime kohustusliku pildi ära.
Taustal on Balatoni järv.
Järve äärest leidsime ühe mõnusa söögikoha ja otsustasime lõuna teha. Tasub mainida, et see ei ole just kõige väiksem järv. Seda mõnusat järve äärset kohta ehk kaldapikkust on koguni 263 kilomeetrit.
Madis sõi kala ja mina tellisin omale steigi. Lisaks otsa veel pähklitega kaetud juustukoogid. Minu arve oli 5080 kohalikku raha ehk 14 eurot kopikatega.
Budapesti ühe pubi menüüst panin tähele, et kokteili hinnad on samad, mis Eestis, aga õlu on odav. Tavalise vaadiõlle hind eurodes oli 1,60. Nii odavalt meil ei saa isegi poolt klaasi mitte.
Edasi panime navisse sihtkohaks juba Horvaatias asuva Rijeka. Kuna Ungari on suhteliselt lame maa võrreldes Slovakkia mägedega, siis otsustasime proovida ka kiirteed. Teepikkuselt väga võitu ei olegi, küll aga võidab ajas. Muidu on vähemalt iga paari kilomeetri tagant asula ja peab jälle hoo maha võtma.
Siiani oleme sõitnud mööda väiksemaid teid ja läbinud seega ka väiksemaid piiripunkte, kus me ei ole hingelistki näinud. Tänases suures piiripunktis Ungari ja Horvaatia vahel oli kontroll olemas ja sain uhkelt näidata läbi telefoni ekraani oma QR koodi ja lastigi üle piiri.
Jõudsime oma reisi lõunapoolseimasse riiki – Horvaatiasse.
Kell kaheksa läheb siin pimedaks ja laagrisse jõudsime kella kümne ajal ehk telke pidime jälle kottpimedas üles panema. Oleme oma reisi jooksul juba kuuendas välisriigis ja ma ei ole kusagilt pealampi leidnud. Ilmselt olen siis vähe otsinud…
Rijekasse me kohale ei jõudnud ja homme jätkub sõit sinna poole. Täna ööbime ühe pisikese toreda järve ääres. Ahjaa, pimedas sõitsime ümber tuledes Zagrebi ja see oli ilus. Majakesed mägede servades.
Jube tüütu kui magad telgis ja öösel kell 5 ärkad ja tunned, et pead minema vetsu. Samas üldse ei viitsi minna, aga häda edasi magada ka ei lase. Ja siis oled selles kahevahel olevas olukorras poolunes lihtsalt üleval. See nagu käiks kohe telgis ööbimise juurde ja tuleb ette igal ööl.
Hommikul saime päikesevalges ka üle vaadata, kuhu me siis eelmisel ööl maandunud olime. Tegelikult päris mõnus koht ja siin on varemgi keegi laagris olnud, sest telkide kõrval oli lõkkease. Seda viimast me õnneks öösel nägime ja oma telke tuha sisse ei pannud.
Öösel ei saanud suurt midagi aru, kuhu me jõudnud olime. Hommikul leidsime end sellisest kohast.
Honmikul oli väga palav ja taevas selge. Pakkisime asjad kokku ja hakkasime liikuma Horvaatia läänerannikule, Rijeka linna.
Rijeka on äge, sõitsime tsiklitega vanalinnas ja seda kõike saab hiljem valmivast reisivideost näha. Kasutan kiivri peal gopro kaamerat ja see võib tekitada mõnes tunde, justkui sõidaks ise.
Rijekas tegime lõunasöögi. Siin on sadu söögikohti, aga meie leidsime end ikka MacDonaldsist. Kuna Kuressaares mäkki ei ole, siis minu jaoks oli seegi midagi nö mitte tavapärast.
Rijekas jalutasime vast kokku 3 tundi ringi ja vaatasime linna. Nägime uhkeid ja korda tehtud maju ja samas sattusime ka täiesti getosse, kus kõik oli räämas ja haises. Majade peal olevate kirjade järgi tekitas seda haisu värake kala.
Kui kirjutada googlesse Rijeka, siis piltide alt tulevad esmalt droonifotod, mis kujutavad seda sama kai nurka sadamas, kus mina seisan. Oleme seikluse lõunapoolseimas punktis!
Kui kirjutada googlesse Rijeka ja otsida fotosid, siis esimesena tulevad just seda kohta kujutavad pildid.
Edasi liigume juba vaikselt kodu poole. Sõidame ja äkitselt ilmub ette Sloveenia piiripunkt. Siin on kohal ka piirivalve. Koroonapassi vastu huvi ei tuntud, vaadati vaid id-kaarti ja pääsesime Sloveeniasse sisse.
Sloveeniast Horvaatia poole oli piiril meeletu järjekord. Selle pikkus iki 5 kilomeetrit kindlasti. Võimalik, et rohkemgi. Hea, et meie just vastupidises suunas liikusime.
Meie teele jäi Škocjan Caves Park. See on üks väga suurte koobastega koht, kuhu lubatakse siseneda vaid giidiga. Meie kahjuks olid aga õhtuks juba väravad suletud. Pargis sai sellegi poolest natuke ringi jalutada ja vaated olid siin võimsad.
Škocjan Caves Park. Otse ees üle oru paistab suur kirik.
Uurisime ja saime teada, et järgmine giidituur koobastesse algab homme hommikul kell 10 ka kestab umbes 2 tundi. Ajaliselt see meile ei sobinud, kuna peame olema homme Sloveenias lennuväljal ja sinna me ei jõuaks. Lennuväljal selleks, et Madisel on siin üks kolleeg, kes lubas meid Sloveenia kohale väikese lennukiga lendama viia.
Meie jalutuskäik koobaste pargis võttis nii palju aega, et hakkas juba pimedaks minema ja oli öömaja vaja.
Vaatasine kaardi pealt ühe hotelli, mis asus tegelikult Itaalias. Me olime Gorizia linnale lähedal ja riigipiir poolitab seda linna. Täitsime juba telefonis Itaalisse sisenemise vormid ära, aga viinasel hetkel loobusime sinna minekust. Itaaliasse sisenemisega pidavat piiri peal igast jama ka olema.
Leidsime 2km kaugusel asuva motelli ja läksime sinna kohale. Uksed on lukus ja telefonidele keegi ei vasta. Olemine oli üsna nõutu. Väljas täiesti kottpime ja tahaks pesus ka käia. Googeldasime edasi ja 25km kaugusel paistis üks hostel, kuhu saime bronni teha.
Sõitsime läbi pimeda Sloveenia kurvilise mägitee kohale. Siin oli peatunud palju tsiklimehi. Nimbrimärkide järgi kõik sakslased, võimalik, et üks suur punt siis.
Hostel täiesti korralik ja bookingu lehel hinnatud külastajate poolt 9 punkti vääriliseks.
Oleme Postojna linnas ja homme sõidame Sloveenia mägesid vallutama ja õhtul lendama.
Vahelduseks jälle mõnus voodis magada. Hommikune äratus saabus meile poole üheksa ajal. Kirjade järgi pakuti hostelis kella üheksani hommikuaööki ja tahtsime sinna kindlasti jõuda.
Kui veel hosteli hindadest rääkida, siis näo peale maksime 21.50€ ja hommikusöök inimese kohta 3€.
Kolmeka eest hommikusöök oli nagu ikka – munapuder, keeduviinerid, hommikuhelbed. Banaani ja jogurtit pakuti ka. Aga ikka parem kui sama raha eest tanklas üks viinerisai võtta.
Pakkisime asjad kokku ja mägede vallutamine võis alata.
Kohvrite pakkimine kuulub iga päeva juurde.
Eesmärk oli jõuda Vršič Pass nimelise mäe otsa. Kõrgust on 1611 meetrit ja mäe otsa viib 50 kurvist koosnev kitsas tee. Teist sama palju kurve tulev ka teiselt poolt mäge alla. See oli üks paras nikerdamine, aga ilmselt meie ägedate teede TOP1 nimekirjas saab antud mägitee kõige kõrgema koha.
Maailmarändurid Vršič Passil
Me muidugi ei olnud ainsad selle tee peal. Mootorrattureid nägime tänase esimese 100 kilomeetri jooksul kindlasti rohkem kui varasemalt terve reisi jooksul. Tsiklimehi on Sloveenias väga palju ja eks need kurvilised mägiteed neid siia meelitavad.
Lisaks tsiklimeestele ronisid mäkke ka turistid autodega. Numbrimärkide järgi vaadata, siis enamus on siia Saksamaalt tulnud.
Vršič Pass-i tipus asus väike suveniiriputka ja sealt saime tuuleklaasidele järjekordsed kleepsud ja magnetid külmkappidele.
Järjekordsed võimsad vaated.
Mägedes kaua olla ei saanud, kuna pidime poole viieks jõudma Lesce lennujaama. Eile kirjutasin, et Madisel on Sloveenias üks kolleeg ja temaga oli plaanis lendama minna.
Lennukiks oli väike ühe propelleriga chesna ja härrastele kombeks, istusin mina taha ja lasin pilootidel oma tööd teha.
Nagu härrastele kombeks, istusin mina taha ja lasin poistel tööd teha.
Lendasime Ljubljana linna ülevalt vaatama ja tiirutasime mujalgi. Nüüd on Sloveenia nähtud nii ülevalt kui ka alt.
Sloveenia on ka ülevalt ilus.
Pärast lendamist sõime lennujaama kohvikus veel kanapastat ja mingisugust “must have” kooki, mille nimi mulle praegu meelde ei tule. Lennujaama kohvik oli ruumikas ja suure väliterrassiga, kus peeti ka valjuhäälset sünnipäeva.
Kell kaheksa hüppasime taas tsiklite selga ja hakkasime öömaja otsima. Leidsime siin linna lähedal Sava jõe ääres väga mõnusa augu. Kas see ka päriselt mõnus koht on, selgub juba hommikul valges.
Öömaja otsimine käib meil Google mapsi aerovaate järgi. Kui pildi pealt paistab okei koht, siis läheme kohapeale uurima. Sloveenias ei tohi tegelikult suvalises kohas telkida, aga ehk meid vangi ei panda.
Kell on 23:31 ja nüüd hakkas vihma sadama. Head ööd! Homme jõuame Austriasse ja sealt juba uued jutud.
Hommikul valges selgus, et oleme jõudnud päris ilusasse kohta ööbima. Bledi linna ääres jõe kaldal ärgata oli mõnus.
Hommikul avastasime end sellisest ilusast kohast.
Meie äratus on tavaliselt kella 8 ajal. Enamasti uni läheb veel varemgi pealt ära, aga kell 8 hakkame liigutama. Ei ole vahet, kas ööbime telgis või kusalgil majutuses, liikuma saame ikka kell 10.
Täna oli juba meie kolmas päev Sloveenia pinnal. Enne Austriasse edasi liikumist tahtsime veel paar ilusat kohta üle vaadata. Nii sõitsime kohe hommikul Bledi järve äärde pilti tegema.
Bledi järv Sloveenias.
Turiste liigub linnas palju ja nii oli järve äärde viiv tee jäetud liiklemiseks ainult kohalikele ja turvamees vaatas, et keegi võõras läbi ei lipsaks.
Aga meid lasti tõkkepuu alt ikkagi läbi, sest me oleme ju mootorratturid ja meil on mitmeid eeliseid. Näiteks Horvaatias Rijeka linnas rääkisime parkimistrahve kirjutava tegelasega ja tema ütles, et Horvaatias võivad mootorratturid kõikjal vabalt ja tasuta parkida, neid ei trahvi keegi. Ilmselt on mujalgi riikides midagi sarnast. Kuressaares pargivad ka tsiklimehed suvaliselt igal pool ja keegi ei kiusa.
Edasi läksime veel ühte väikest järvekest ja matkarada vaatama, mida soovitas meile Madise kolleeg. Vesi taas sinakas-roheline, nagu kõik veekogud siin Sloveenias. Lisaks on vesi ka ülimalt selge ja kalu näeb juba kaugelt.
Kõikides veekogudes on vesi sinakas-roheline ja väga selge veega.
Tahtsime minna ka suusahüppe torni, aga just sellel hetkel kui olime hüppemäe jalamile jõudnud, hakkas vihma sadama ja äikest lööma. Tõmbasime hoopis vihmariided sega ja panime Austria poole ajama.
Ees oli väike piiripunkt piirivalvuriga. Näitasin talle ID-kaarti, kuigi ma ei ole kindel, kas ta seda üldse näha tahtiski. Uuris vaid, et kuhu ma lähen ja selgitasin koduteed.
Vihmasadu lõppes peagi ära ja üle Alpide saime sõita kuiva olemisega. Tee oli üliäge. Mäest üles-alla, tohutult kurve ja tunnelid sinna otsa.
Austria Alpid
Kui Eestis näeme hoiatuseks pandud liiklusmärki, mis annab teada 6% langusest, siis siin on langused näiteks 18% ehk kolm korda järsemad. Kui hooga tuled ja tee langeb 18%, siis see on nagu vabalangemine. Lisaks tõusude ja languste juures ka 180 kraadised kurvid.
Kell hakkas juba õhtul kaheksa saama ja väljas pimenes ning hakkas jälle sadama. Algselt mõtlesime kusagil telkida, aga kuna meie kohale jõudis äikesetorm, siis see mõte enam väga ei ahvatlenud. Googeldasime ühe hosteli välja ja siia me tulime.
Oleme hetkel Wieselburgi linnas ja kohe hakkame hosteli köögis lõpuks tatraputru tegema. Oleme juba kaheksandas välisriigis ja ei ole siiani tatrapudruni jõudnud. Ehk need tatrad on juba väga palju näinud.
Lõpuks saime ikka enne koju jõudmist tatraputepru teha.
Hommikuti oleme kiirkaerahelbeputru teinud ja lõuna ajal oleme kas mõnda söögikohta külastanud või tanklast midagi saanud. Nüüd eile tegime esimest korda lõuna ajal väikese kohvipeatuse, kus keetsime ise kohvi.
Meil on nüüd täitunud 3000 kilomeetrit reisil ja veidi alla 2000 on jäänud sõita koduni. Kui me just kusagil mingeid ringe tegema ei hakka. Ag plaan on tulla enam-vähem otse koju. Täna Austriast läbi Tšehhi Poola. Homme kusagile Leedu-Läti piiri äärde ja ülehomme Saaremaale. Ehk ees on pikad sõidupäevad, mille üle tagumik ei rõõmusta.
Ärkasime hommikul kaheksa ajal ja läksime lähedal asuvasse kaubanduskeskusesse, et midagi hommikuks süüa osta. Oh üllatust, selles poes müüdi pealampe! Oleme jõudnud oma reisi kaheksandasse välisriiki ja lõpuks ometi ma saan omale pealambi. Enam ei peagi pimedas telki üles panema. Mul on olemas tavaline taskulamp, aga sellega on keeruline õhtul laagris majandada.
Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Horvaatia, Sloveenia… ja lõpuks Austriast leidsin omale pealambi.
Madis ostis poest karbi mune ja need läksid kohe potti keema. Munad läikisid kuidagi kahtlaselt ja hiljem oli ka maitse imelik. Mõtlesime, et äkki need olid mingi ainega kaetud, et kauem säiliksid või midagi sellist. Ehk oleks pidanud selle läikiva kihi maha pesema, aga seda me ei teinud.
Lootsime täna varem liikuma saada. Ööbisime ju hostelis ja siin ei pea telki kokku panema ega midagi, aga rattad saime tööle alles kella 12 ajal.
Nüüd algas kojusõit 1750 km. Mul on kiivri sees kõlarid, lükkasin spotifyst käima listi Classic Roadtrip Songs ja sõit võis alata. Super ilm, päike kõrgel taevas ja lookled põldude vahel. Kogu see idüll kestis täpselt 12 km.
Hakkasin oma peas mõtlema, kas keegi võiks meil Austria-Tšehhi piiril ka vastas olla, kes tahaks teada meie siin oleku põhjust ja kas meil ikka koroonapass on kaasas. Siis mõtlesin ehmatusega, et kus minu ID-kaart on. Panin selle asju pakkides hosteli õues oleva tooli peale ja üldse ei mäleta, et ma selle sealt taskusse oleks pannud.
Jäin kohe tee äärde seisma ja kontrollisin taskud üle – no pole kaarte. ID-kaart, pangakaart ja juhiluba, midagi pole. Keerasin otsa ringi ja põrutasin Wieselburgis asuvasse hostelisse tagasi. Madis jäi mind tee äärde ootama. Õnn oli, et olime linnast vaid 12 km eemale sõitnud.
Siia hosteli õues asuvale toolile unustasin oma kaardid.
Kaardid uuesti käes, saime oma teekonda jätkata. Mööda väikeseid teid, läbi väikeste asulate. Piki mööda Doonau kallast oli üliäge sõita. Sinna jäävad väga toredad asulad ja koguaeg on midagi vaadata.
Austria-Tšehhi piiril piirivalvet vastus ei olnud, sealt sõitsime lihtsalt läbi. Kohe peale piiripunkti asub tohutu suur elamuskeskus. Lastele on seal tegemist päevadeks.
Suur veepark ja kõikvõimalikud mänguautomaadid, mis üldse maailmas olemas on. Meie läksime sinna kolama, et leida suveniire, aga midagi ei leidnud. Madis ei suutnud end tagasi hoida ja pidi ka mõned aktraktsioonid läbi proovima.
Madis mägironija.
Tšehhis sõitsine jätkuvalt mööda väikseid teid ja paljudest asulatest läbi. Imelik, et inimesi nendes asulates üldse liikumas pole. Maju on palju ja kõik on ilusti korras, aga täielik tühjus. Nagu väikesed kummituslinnad.
Väike linn Braunsdorfis, Austrias. Mitte ühtegi inimest ei liigu.
Tšehhi ja Poola vahelisest piirist ma ei saanud üldse aru. Sõitsime mööda suurt maanteed ja mingil hetkel me Poolasse jõudnud olime. Ühtegi tere tulemast silti ma ka tee ääres ei näinud.
Kaardilt sai vaadatud välja üks kena järv, kuhu saaksime telgid panna. Poolas on muide lubatud kõikjal telkida. Kohale jõudsime muidugi pimedas kell 23. Kuhu me sattunud oleme, seda näeme muidugi hommikul ärgates ja valges.
Koduni on jäänud veel 1262 km. Head ööd!
Nii nagu eile kirjutasin, jõudsime laagrisse öösel ja kus me täpselt oleme, seda näeme alles hommikul. See ei ole muidugi midagi uut. Iga telgiöö jõuame laagrisse kottpimedas ja selle pärast ma pealampi taga otsisin.
Hommik saabus mulle umbes kella kuue ajal ja olemine oli üsna jahe. Pikutasin veel kella seitsmeni ja siis tegin telgi ukse lahti, et vaadata lõpuks ümbrus ja olukord üle. Taaskord on kohavalikuga vedanud. Laager ilusa järve ääres männimetsas.
Laager männimetsas.
Hakkasin eile ostetud saiakesi sööma. Meie elamise juures vee ääres oli hulgem parte ja hakkasin koos prääksudega hommikust sööma. Madis alles magas ja ei teadnud ei ööd ega mütsi.
Hommikused külalised.
Ühel hetkel ärkasin temagi ja siis hakkasime hommikuse kohvi jaoks vett keetma. Olime vee keema saanud ja just tassidesse valanud, kui meie lähedale sõitis üks maastur, kust väljusid kolm vormis meest.
Esimesel tüübil oli oks nii laiali, imet et ta puude vahelt läbi mahtus. Kurjal toonil pasundati midagi poola keeles. Kuna selle peale me ei osanud midagi kosta, siis selgitati vene keeles. Meie jaoks ei olnud ka sellest kasu.
Ütlesime, et oleme Eestist ja räägime inglise keelt. Selle peale too kätega laiutaja naeris oma kolleegide poole ja seletas neile, et kui nad on Eestist, saavad nad vene keelest kindlasti aru.
Samal ajal sattus mööda sõitma üks auto ja põhi tüüp läks seda masinat kinni pidama. Meie juurde tuli rahulikum tegelane ja proovis rääkida inglise keeles. Saime teada, et siin on lubatud telkida ja see ei ole probleem, küll aga ei tohi siin järve ääres mootorsõidukiga sõita.
Vaade hommikul telgist.
Ehk nad olid kusagilt keskkonnakaitsest või midagi sellist. Sellele rahulikule vanale rääkisime, et oleme pikal reisil ja nüüd juba koduteel. Tal pidi endal ka mootorratas olema ja ütles, et pole hullu ja pääsesime nö suuslise selgitusega. Korravalvurid panid minema ja meie saime rahulikult enne pikka sõitu oma kohvid ära juua.
Edasi algas pikk kodutee. Poola on oma looduse poolest üsna Eestiga sarnane ja siin me sõitu enam filmima ei hakanud. Seda enam, et Eesti poolt tulles, on Poolast saadud materjal kenasti olemas.
Poola ja Leedu piiri ääres nägime politseid, aga kinni siin kedagi ei peetud ja koroonapasse ei kontrollita. Täna lugesin üle, et oleme hetkel 11 piiripunkti läbinud ja vaid Ungari ja Horvaatia vahelises punktis sooviti seda peent dokumenti näha.
Kuna homme hommikul lubab sadada, siis otsustasime, et viimase öö välismaal oleme hotellis. Homme on vaja sõita veel 650 km ja eriti halb, kui peab hommikul vihmaga hakkama asju pakkima. Nii jääks ka telk marjalt kotti seisma.
Reisi viimane öömaja. Ülemise koiku sai Madis omale.
Asume hetkel Marijampolė linnas ja hotellitoa eest maksime kokku 35 €. See on odav, kui ma tean, et hommikul saan terve reisi pikima sõidupäeva kuivana ette võtta.
Olen juba kell 7 hommikul üleval. Õige pea ärkab ka Madis. Meid ootab täna ees terve reisi kõige pikem sõidupäev, sest Marijampolė linnas asuvast hotellist on koju sõita tervelt 650 kilomeetrit.
Eile kui booking.com lehelt hotelli broneerisime, siis nägime kuulutuse juures, et 3.50€ eest peaks saama ka hommikul süüa midagi. Astusime toast välja ja läksime admini juurde hommikusöögi kohta uurima. Tema tegi küll nii suured silmad, et ilmselt ei ole seal hotellis reaalselt mitte kunagi midagi süüa pakutud. Seega teele asusime tühja kõhuga.
Reisi viimane kohvrite pakkumine Leedus.
Koju jõudmise soov oli vist nii suur, et panime esimese jutiga juba 150 km maha. Tavaliselt teeme väikeseid pause iga 100 km tagant ja tankimisi iga 200 km tagant.
Leedu linna Panevėžyse lähedal asuvas tanklas tegime hommikuse kohvi kõrvale ka hommikusöögi. Kana submarine nimelised suured saiad lasti mikros soojaks ja need maitsesid väga hästi. Hind oli 2 € kopikatega. Seal tanklas tõmbasime ka vihmariided selga, sest nüüd hakkas kallama. Pilv liikus täpselt meie kohal kuni Riiani välja.
Hommikusöök Leedu tanklas.
Leedu ja Läti vahelisel piiril ühtegi reisjaid kontrollivat inimest näha ei olnud ja sealt panime lihtsalt hooga läbi. Kuna me oleme selle reisi jooksul Poolas, Leedus ja Lätis juba teist korda, siis kiivritele me kaameraid enam külge ei pannud. Küll aga tegime mõned jutustavad klipid ja neid saab näha siis kui meie suur reisivideo valmis saab.
Veidi peale Riiat jäigi vihmasadu järgi ja üle piiri Eestisse saime tulla juba ilusat ilma nautima. Nagu me harjunud olime, ei olnud ka siin piiril kedagi midagi kontrollimas.
Küll on ikka hea tagasi kodumaal olla.
Miks ma sellest nii palju kirjutan? Sest reisi planeerides hirmutati mind väga palju, et ilma vaktsineerimise passita ei saa mitte ühtegi riiki sisse. Kuulsin mitmelt poolt, et igas piiripunktis on valve väljas ja kõike kontrollitakse. See jutt ajas mind ka kiiremini tõendit hankima Reaalsus on see, et me läbisime 13 riigipiiri ja ainult ühes kohas taheti meie tõendit näha – see oli Ungari ja Horvaatia vahel. Lisaks sooviti tõendit näha Postojnas ja Wieselburgis asuvates hostelites.
Eestisse jõudes tegime riigipiiril kodumaa märgi juures kiired pildid ja põrutasime edasi Pärnusse, et midagi hamba alla pista. Kunagi käisin Itaalia pizza nimelises söögikohas pizzat söömas ja sinna läksime ka sellel korral. Peale sööki tegime kauaoodatud tegevused ehk ostsime praamipiletid Saaremaale.
Praamilt maha ja edasi koju Kuressaarde. Madise isa oli meile linna sissesõidu juurde vastu tulnud, et meid tervitada. Kohe selline pidulikum vastuvõtt. Lilli küll ei olnud, aga oli hoopis midagi paremat – vanamehe jäätist.
Kui tervitused rändajatele edasi antud, siis tulime minu juurde, et filmida üles veel meie lõpusõnad reisi kohtad. Neid saab jällegi näha siis kui reisivideo on kokku lõigatud.
Oleme tagasi kodus! 11 päeva tagasi alustasime just siit oma reisi.
Meie reisi pikkuseks tuli 4960 km ja 11 päeva. Pikim sõidupäev oli reisi viimane ehk 11. päev ja siis sõitsime 650 km. Ületasime 13 korral riigipiire ja külastasime kokku 9 välisriiki. “Koroonapassi” taheti näha vaid 1 korra, Ungari-Horvaatia vahel. Keskmine kütusekulu 4,3 liitrit sajale, mis teeb kogukuluks 213.28 liitrit bensiini. Tankisime keskmiselt 8,5 liitri kaupa, mis ümardades teeb 25 korda tankimist. Ööbisime 4 ööd hotellis/hostelis ja 6 ööd telgis. Täiesti ilma vihmata päevi oli 1, paaril päeva sadas vaid hetke. Kõrgeim tipp Predné Solisko 2 093,5 m (High Tatras, Slovakkia), sellel päeval tegin ka enim samme – 19 129 ja jalutasin 17,4 km. Kahe peale kulus 200 g tatart, 7 erinevat konservi ja 6 3in1 kohvi. Kasutasin 10,4 GB mobiilset internetti. Reisi jooksul olen teinud 826 pilti ja videosid ~500 klippi. Tsiklitel 0 tehnilist probleemi ja tööriistakotti ei pidanud kordagi lahti tegema.
PS, mõni sõna võib olla tekstis vigane. Kirjutasin päevikut mobiiltelefonis ja see oli keeruline.
