M

Tsiklitega Nordkappi

23.07.2020

Saarlaste teekond mootorratturite mekasse

2020. aasta juulis sõitsid kaks mootorratturit Saaremaalt Põhja-Norrat avastama. Reisi suurem eesmärk oli jõuda Nordkappi. Kokku sõitsime 4819 km, millest ~1500 km mägede vahel ja ~100 km tunnelites.

Vaata reisivideot

YouTube video

Eellugu

Nordkappi mineku idee tekkis eelmise aasta suvel, kui olime koos Madisega teinud tsiklituuri läbi Läti ja Leedu Rootsi. Wikipedia kirjutab, et Nordkapp on Euroopa põhjapoolseim punkt, kuhu pääseb sõidukiga ja sinna viiv tee numbriga E69 on Euroopa põhjapoolseim avalik sõidutee.

Eks meid kutsuvadki polaarjoone taha ägedad mägiteed ja muidugi Nordkapp ise ka. Tegemist on tsiklimaalimas väga nõutud sihtkohaga ja tundub omamoodi paigana, kus tunned end kui maailma serva peal. Nagu öeldakse, kui oled Nordkappis ära käinud, oled ühe linnukese taas kirja saanud.

Me võtame reisi ette n-ö päris matkaratastega. Need on rattad, millega julgemad sõidavad läbi Venemaa või hoopis maailmale tiiru peale. Minul on 1988. aasta Honda Transalp ja Madisel 1992. aasta Kawasaki Tengai. Ehk vanakooli maastikusuutlikud karburaatoritega ja ilma keerulisema elektroonikata igiliikurid. Kui ära uputad, lased õli koos veega mootorist välja, keedad läbi ja sõidad edasi.

1. päev – Sihtkoht: Tallinn, sõita ~230 km

On pühapäev ja meie Tallinn-Soome laev läheb homme hommikul kell 10.30. Otsustame, et sõidame juba täna õhtul Tallinnasse paika, sest Soomes on esimesel päeval ees ootamas väga pikk sõidupäev, ligi 600 km.

Pakin oma äsja ostetud tsiklikohvrid head-paremat kraami täis ja asume Kuressaarest koos reisikaaslase Madisega teele. Et saada rännakuks kaasa kõige paremad soovid ja tarkuseterad, otsustame keerata veel enne praamile minekut esivanemate poolt läbi. 

Tsiklitega viimased ettevalmistused tehtud.

Sõidame parajasti minu vanemate poole. Vaatan peeglise ja Madise ratas on tagant kadunud. Esimene mõte, mis pähe tuleb, kui nüüd Madise tsikkel on tuksis, siis kuidagi peame saama teha vähemalt reisi mööda Eestimaad, sest oleme ju reisi nii kaua planeerinud.

Sõidan kilomeetri tagasi ja leian oma matkakaaslase tee äärest. Nagu ikka, siis esimese asjana kahtlustame, et kütus on otsas. Meie ratastel nimelt ei ole kütusekoguse näidikuid ega tulukesi, mis varakult kütuse otsa saamisest märku annaksid. Keerame kraani reservi peale, masin käivitub ja sõidame Kärla tanklasse paake täitma.  Omavahel veel naljatame, et seis on 0:1 ehk Madise tsikkel on korra teele jäänud, aga minu oma veel mitte.

Stardime kodulinnast Kuressaarest.

Vanemate poolt saime kõik oma soovitud tarkuseterad ja õpetused kätte ning oleme juba teel praami peale. Ratla kandis hakkab korralikult vihma sadama ja saame oma reisi esimese paduka kätte. Loodame vaikselt, et ehk see sadu lõpeb vähemalt sadamasse jõudes ära ja me ei pea praami oodates ligunema. Nii õnneks ka läheb.

Oleme jõudnud Tallinnasse ja Madise koduni on jäänud sõita umbes kilomeeter kui minu suksu hakkab turtsuma ja hetke pärast olen tee ääres. Saan kohe aru, et tegemist on otsa saanud kütusega. Korra võtab küll mõtlema, sest Saaremaal sai paak kurguni täis lastud ja teoreetiliselt ei tohiks veel otsas olla. Aga see selleks hetkel, keeran kraani reservi ja sõidame tanklasse. Minu kahjuks on meie “jäin tsikliga teele” punktiseis 1:1 ehk nüüd olen ka mina oma rattaga teele jäänud.

Õhtul toome poest veel varudele täiendust ja Madis pakib oma reisikotid, et oleksime hommikul varakult kohe valmis laevale sõitma.

2. päev – Sihtkoht Mourungin Uimaranta, sõita ~620 km

Hommikune äratus, kiired pudrud ja riided selga. Madise juurest jõuame umbes veerand tunniga sadamasse ja hetk hiljem oleme juba laeva peal. Paneme autotekil oma tsiklid koormarihmadega tugevasti põranda külge kinni – nii tehakse kõikides suurtes laevades. 

Ringi vaadates jääb mulle silma veel kümmekond mootorratast ja numbrimärkide järgi tuvastan, et tegemist on üsna rahvusvahelise seltskonnaga. Mõni tuleb Poolast, teine Itaaliast jne. Eesti märkidega rattaid peale meie ei paistagi laeval olevat.

Sõit üle mere kestab kaks ja pool tundi ning olemegi juba Helsingis. Madisel on kindel soov saada oma ratta sadula peale tükk lambanahka, mis pidi istumise eriti mugavaks tegema. Ta teab rääkida, et selliseid asju müüakse Ikeas ja nii põrutamegi esimese asjana (nagu paljud eestlased) Vantaas asuvasse Ikeasse.

Mina ei ole kunagi selles palju räägitud mööblipoes käinud. Parkla on igatahes puupüsti autosid täis ja majas sees sahmerdab tohutu hulk inimesi. Äsja lõppenud koroona pandeemiast ei ole siin enam märkigi. Vast umbes 40 minutit tammume ühest ruumist teise, aga seda päris ideaalset lambanahka me siit poest ei leia. Enne lahkumist sööme mööblipoe restoranis mõlemad veel 12 lihapalli ja juurde ka kartuliputru.

Oleme taas sadulas ja asume liikuma oma tänase päeva sihtkoha poole, milleks on Mourungin Uimaranta. Tegemist on ühe järvega, mis asub Oulu linnast 20km lõuna pool. Vantaast on sõita sinna umbes 600km. Et tee oleks vähegi huvitavam, paneme google mapsi sisse tingimuse, et navigatsioon väldiks suuremaid teid. Kaardi pealt vaatasime juba varem, kuidas kiirtee kõrval looklevad palju mõnusamad väikesed teed.

Kell 1 öösel jõuame tänase päeva sihtkohani. Viimased 100 km on olnud rasked. Väljas on läinud pimedamaks ja maad katab paks udu, mis teeb olemise ka võrdelmisi jahedaks. Päris viimased 30 km tulime mööda kruusateid ja sõitsime metsade vahel, kus üle teede hüppasid ka erinevad loomad. 

Paneme kiirelt telgid üles ja läheme magama. Pikk päev on seljataga ja puhkus kulub marjaks ära.

3. päev – Sihtkoht Ivalo river camping. Sõita ~510 km

Eelmise päeva 600 km pikkune sõit väsitas meid mõlemaid korralikult ära. Magama jäämisega ei olnud probleemi ja uni oli korralik. Peale ärkamist hakkame kohe asju kokku pakkima. 

Õnneks ootab täna ees veidi lühem sõidupäev, nii umbes 510 km. Eesmärk on jõuda Ivalo River kämpingusse, mis asub 170 km enne Soome-Norra piiri. Sinna broneerisime juba enne reisi algust ühe väikese kämpingumajakese ja tegemist on reisi esimese kindla katusega pea kohal. Tromsø (Norra) linnas on meil kinni pandud ka hotell, aga sinna jõudmiseks on veel mitu päeva aega. Kus ja kuidas me vahepeal ööbime, seda me ei tea veel ise ka.

Jõuame sõita umbes 15 km ja juba on pea kohal tohutult tumedad pilved. Oleme ettenägelikud ja teeme tee ääres peatuse, et tsikliriietele tõmmata peale veel vihmakindlad katteriided. Ei jõua rattaid uuesti käimagi panna, kui juba saame korraliku paduka kaela. Sõidame paarkümmend kilomeetrit edasi ja sadu jääb järele. Seda näitas meile ka eilne päev, kui sadama hakkab, siis kestab see pigem lühikest aega.

Järgmine tore hetk, mis teele jääb, on jõudmine polaarjoone äärde. Siit edasi algab Lapimaa, kus on põhjapõdrad ja jõuluvana ja muud talvised asjad. Hetkel on ilm muidugi väga soe ja saame vaid ette kujutada, kuidas talvel on siin meeter lund ja kõik väga jõulune. Tähistamaks polaarjoone ületust, teeme siin ka mälestuseks mõned fotod.

Edasi sõites on juba näha, et oleme kusagile jõudnud. Nimelt loodus hakkab muutuma tasapisi mägisemaks. Meie kiivrid on omavahel raadiosidega ühendatud ja saame sõidu ajal üksteisega jutustada. Mina pidevalt vaimustun, kui jälle kusagilt järgmine mäe moodi moodustis paistma hakkab. Madis samal ajal rahustab: “Oota oota, need ei ole veel midagi.”

Teedele ilmuvad ka esimesed põhjapõdrad. Toredad tegelased, sellised hästi rahulikud. Kui Eestis on põder teel, siis sõiduki lähenedes, jookseb ta enamasti kiiruga metsa poole. Põhjapõder ei tee sõidukitest väljagi. Nii sõidame nii mõnestki põdrast väga lähedalt mööda ja võiksime lausa hoo pealt pai teha.

Oleme jõudnud Ivalosse ja registreerime end kämpingusse sisse. Meie õnneks on otse kämpingu ees ka tankla. Siit on hommikul kindel edasi minna, kui saame kohe paagid täis lasta. Enamasti tangime iga 200-250 km tagant.

Ilmataat on meile õhtuks toonud väga ilusa ilma. Taevas on täiesti pilvitu ja tuult samuti ei ole. Kell on peagi kümme saamas ja väljas on ka polaarpäevale kohaselt täiesti valge. Mõtleme, et sellise ilusa ilmaga võiksime hoopis telkida. Aga kuna majake on broneeritud, siis täna oleme ikka päris voodites ja kindla katuse all.

Hakkame omale õhtusööki valmistama. Tänane menüü näeb ette tatraputru vürtsise sealihakonserviga. Toidud ja söögitegemiseks vajalikud vahendid on meil kõik kohvrites kaasas. Kui kõhud on ilusasti täis söödud, siis ongi aeg magama minna.

4. päev – Sihtkoht Olderfjord. Sõita ~300 km

Kämpingu juurde võtsime ka hommikusöögid, millest eest tuli välja käia 9€ näo peale. Huvitav on see, et peale meie ei ole mitte ühtegi inimest söömas. Kuna enamus inimesi liigub siin kandis vagunelamutega, siis ilmselt söövad nad oma vagunites. Toiduvalik on hea ja kõhud saame korralikult täis.

Tangime tsiklitel paagid kurguni täis. Tänane eesmärk on jõuda Olderfjordi, kus on plaanis telkida kämpinguplatsil. Sinna jõudmiseks on meil vaja ületada ka Soome-Norra piir, mis just täna turistidele avati. Vähemalt viimase meieni jõudnud informatsiooni järgi ikka avati.

140 km pärast jõuame Soome-Norra piiri äärde. Piir paistab, et on avatud, sest ühtegi piirivalvurit ega tõket kusagil näha ei ole. Enne Norrasse minemist, käime veel Soome poole peal olevas toidupoes varusid täiendamas. Soomes pidid ju Norraga võrreldes kaubad ikka odavamad olema.

Sõidame üle suure silla, mille all voolav jõgi ongi Soome ja Norra vaheline riigipiir. Norrasse jõudmisest annab meile märku ka liiklusmärk, millel seisab tekst Norge. Uhkusega teeme märgi ääres mõned fotod ja edasi kulgeme juba Norra siledatel teedel.

Mõne aja möödudes muutub taevas üha tumedamaks. Madis vaatab telefonist pilvede liikumise graafikuid ja tuleb tunnistada, et vihmast meil pääsu ei ole. Pealegi tundub tulevat korralik padukas. Otsustame vihmariided selga tõmmata. 

Madis sai Soomest omale vinged vihmakaitsed saabaste peale. Kuna tegemist oli viimase paariga, jäin mina nendest ilma. Seega pean kasutama nutikust ja tõmban omale sinised prügikütid saabaste peale ja kindluste mõttes seon need teibiga korralikult kinni. Tsiklisaapad on küll korralikud, aga tugeva vihma korral on sokid varsti märjad.

Mõne aja möödudes saamegi korraliku sahmaka vihma kaela. Lookleme läbi vihmast märgade mägiteede edasi ja varsti jõuame tänase sihtpunktini, Olderfjordi. Kuna vaikselt veel vihma sabistab, siis telki magama minek ei tundu just väga ahvatlev. Administraatori käest uurime, kas vabu kämpinguid on saada, aga saame eitava vastuse. 

Peame veidi plaani ja administraator annab uuesti teada, et tegelikult üks väike majake on saadaval, aga see on eelmiste külaliste järgselt koristamata. Ütleme, et me lähme vaatame selle kämpingu üle ja ehk ikka sobib meile. Majake on meie jaoks väga korras ja nii saame ka täna õhtul kindla katuse all magada.

Pakime oma laagri lahti ja niiskemad asjad paneme radiaatori peale kuivama. Kuna vihmasadu on tasapisi järgi jäämas, siis otsustame üle tee kalale minna. Madisel on spinning kaasas ja Norras tohib merest oma tarbeks kala püüda ilma spetsiaalse loata.

Meri on praegu väga madal. Norras on suured tõusud ja mõõnad igapäevased nähtused. Kaldast 50 meetri kaugusel seisab üks paat kuival. Meri on paadist omakorda 50 meetri kaugusel. Minule tundub, et siit küll kala ei saa tulla, kuna vesi on väga madal ja kus see kala siin üldse olla saab.

Madis jääb lanti loopima ja mina lähen veidi eemale drooni lennutama. Äkitselt kuulen kuidadas Madis hüüab: “Olemas!”. Ma ei usu oma kõrvu! Mõtlen, et ju ta niisama nalja teeb ja ei hakka kohale jooksma, vaid lendan drooniga asja kontrollima. Ja seal ta on, ekraanilt paistab, kuidas ühes käes on ritv ja teises käes siplev kala. Lähen tõttan asja oma silmaga kontrollima. Saadan pildi ka tuttavale kalamehele ja saan vastuse, et tegemist on saidaga ehk üldisemalt tursk.

Madis tõmbas üsna pea järgmise tursa veel välja ja proovisin isegi. Sain samuti käe valgeks ja oma esimese Norra vetest püütud kala kätte. Kokku saime kätte 4 turska, millest ühe lasime vette tagasi kosuma. Teised võtsime aga endaga kämpingusse kaasa ja õige pea läksid need juba vette keema. Tänane õhtusöök on oma enda püütud kalad, koos muu hea ja paremaga.

5. päev – Sihtkoht Alta. Sõita ~360 km.

Täna on see kauaoodatud päev, kus me hakkame liikuma Nordkappi ehk meie reisi kõige suurema eesmärgi poole. Tipust lahutab meid veel kõigest 127 km. Kummaline, aga väljas on väga soe ilm jällegi. Mõnus hommik, kus päike paistab ja taevas on täiesti selge. Enne reisile tulekut meid hirmutati, et see saab olema üks väga külm reis. Kõigest kahe tunni pärast oleme põhjapoolseimas punktis, aga termomeeter näitab ligi 20 kraadi sooja.

Teeme kiired hommikupudrud ja asume teele. Kahtlemata on tegemist ühe kõige vingema teega, kus ma kunagi sõitnud olen. Kitsas looklev rada, kus ühel pool on suured mäed ja teisel pool lai meri. Aeg-ajalt sõidame läbi mägede puuritud tunnelitest. Tunnelites peab olema väga ettevaatlik. Need on hirmus pimedad ja kitsad. Meie 30 aastast vanadel ratastel on valgustus pigem kehvapoolne ja seetõttu oleme tunnelites eriti ettevaatlikud.

Reisi kõige pikem tunnel viib meid mandri pealt Magerøya saarele, mille põhjapoolses tipus asubki Nordkapp. See on merealune tunnel, pikkusega 6,5 km. Sõites elamus omaette, esmalt väga järsk ja pikk langemine ja siis suur tõus kohe otsa.

30km enne tippu jõudmist teeme veel ühe tankimise. Siin on terve reisi kõige kallim kütus. Bensiin 98 liiter maksab ~1,65 €. Tegelikult on kütuse hinnad kardetust hoopis soodsamad. Norras maksame liitri eest enamasti veidi üle 1,5 €.

Oleme jõudnud sinka-vonka mägede vahelt ja üle mägede Nordkappi. Sõidame piletikassani ja teenindaja küsib: “From Finland?”, vastan temale: “No, from Estonia!”. Selle peale hakkab teenindaja naerma: “Ah, Eestist või? No tere tere teile!”. Selgub, et piletimüüja on eestlane ja peale eile avatud piiride avamist sai temagi taas tööle tulla.

Pileti eest maksme 30 €, sellega saame oma rattad parkida ja minna ka maalusesse muuseumi ja kinno. Esmalt võtamegi ette kinokülastuse ja muuseumi. Filmis näidatakse Nordkappi erinevatel aastaaegadel. Tuleb tõdeda, et talvel on siin hoopis teine vaatepilt. Kõik on kõle külm, tuuline ja pime.

Teeme veel kohustuslikud pildid “maailma tipust” ja otsustame lõunatada otse kuristiku (vähemalt meie jaoks kuristiku) serval. Oleme täna Euroopa põhjapoolseimad kohvitajad. Samal ajal vaatan sotsiaalmeediast pilte teistest rändajatest, kes on tipus käinud mõned päevad varem ja neil ei ole ilmaga sugugi vedanud. On sadanud vihma ja paksu udu tõttu ei ole nad suurt midagi näinud. Meil on päike kõrgel taevas ja temperatuur +16 kraadi.

Kõhud täis söödud, jätame Nordkappiga hüvasti. Oli tore kohtumine. Mälestuseks saime kaasa ka mõned suveniirid ja tsiklite peale uhked kleebised. Kuna siia ühtegi muud teed ei tule, peame sõitma 127 km tagasi Olderfjordi ja sealt võtame juba suuna lääne poole, et sõita lõpuni läbi ka Norra põhjarannik.

Enne reisi postitasin reisiplaani Eesti mootorratturite foorumisse ja seal andis üks tsiklimees teada, et tema plaanib meiega samal ajal teha umbes sama marsruudiga motomatka. Täna saatis ta minule sõnumi, et jääb 15 km enne Altat mere äärde telkima ja kui meil muud plaani ei ole, võime temaga liituda. Sellise plaani me omale ka võtame.

Sõidame Nordkappist umbes 10 km alla poole, kui Madis ütleb minule kiivrisse: “Stop!”. Tal on tulnud ootamatu mõte, et ta peab ühte mägijärve ujuma minema. Siin mägedes on palju väikeseid järvekesi, sellised 50 meetrise läbimõõduga. Hetke pärast on Madis juba põlvini vees ja ütleb, et päris okei on. Järgmisel hetkel enam nii okei ei ole, aga suplus saab tehtud. Madis mõõdab sõrmega vee temperatuuriks 6-7 kraadi.

Nordkappist Altasse viinud 230 km on möödunud kiirelt, samas pakkudes ikka ilusaid ja võimsaid vaateid. Kohtume Eestist pärit motomatkaja Aimuriga. Ta on leidnud mere äärde mõnusa koha, kuhu paneme ka oma telgid üles ja teeme lõket. Tee pealt ostsime tanklast kaasa ka paar pakki grillvorste. Tahtsime saada ka kohalikku õlut, aga need korjati kassas ära ja selgitati, et Norras müüakse alkoholi kuni kella kaheksani õhtul, sel hetkel oli kell pool üheksa.

Grilli kõrvale tutvustame üksteisele oma reisil kogetut ja jagame muljeid. Madisega otsustame veel kalapüüki ka proovida. Kell on 00:30 ja õues on täiesti valge. Selline tavaline Eesti pilvise keskpäeva valgus. Peale mõningast vee piitsutamist saame aru, et kala täna ei tule ja keerame hoopis telki magama.

6. päev. Sihtkoht Tromsø. Sõita ~400 km

Mind ajab üles hommikune palavus. Teen telgi ukse pärani lahti, et vähegi õhu liikuma saaks. Temperatuur on 23 kraadi ja päike on kõrgel taevas. Eile oli esimene päev, kus me vihmariideid selga ei pannudki. Nordkappist ära tulles korra sadas ja see oli ka kõik. Tänane päev tõotab tulla samuti väga soe ja päikesepaisteline.

Aimur saab omad asjad kiirelt kokku ja hakkab juba Tromsø poole liikuma. Lepime kokku, et õhtul võiksime linnas kokku saada ja vaataks kusagile pubisse. Nimelt on ka temal plaan järgmine öö Tromsøs veeta.

Meil Madisega läheb asjade kokkupanekuga ikka rohkem aega. Tavapäraselt ärkame kella 9 ajal ja liikuma saame lõpuks kell 11. Teeme traditsioonilised hommikupudrud ja pakime asjad kokku. Tsikliriiete selga panekuga ootame viimase hetkeni, sest kui enne sõitma hakkamist liiga vara tsikliriided selga panna, siis me lihtsalt sulame seal sees.

Tee Tromsø poole on meie jaoks juba tavapärane. Üles-alla, siin ja seal mägi ja läbi pimedate tunnelite. Hotelli jõuame läbi vihmasaju. Kui hommikul arvasime, et jääme kuivaks, siis päris nii ei lähe, ikka tuleb väike sadu kraevahele. Küll aga saame lõpuks duši all ära käia – see on mõnus.

Aimur oli meist juba mitu tundi varem kohal ja sõnumiga annab teada, et võiksime peatänaval asuvas Fun Pub-is kokku saada. Liigume sinna ja selgub, et see on päris noortepärane pubi. Vali muusika mängib ja maja on paksult rahvast täis, eks täituvusele aitab kaasa ka tänane nädalapäev, milleks on reede.

Pubis teeme kõik oma elu kalleimad õlled. Klaas õlut maksab Norra pubis 10 €. Seal me siis istume omad klaaside taga poolteist tundi ja räägime maast ja ilmast. 

Jätame kohalikud noored pubisse lõbutsema ja läheme hotelli magama. Homme ootab ees täna selgunud uus sihtkoht – Senja saar.

7. päev – Sihtkoht Lofoodid. Sõita ~350 km

Ärkame varakult, sest tahame hotellist juba kell 8 liikuma saada. Võtsime eile plaani, et sõidame avastama ka Senja saart. Mitmed inimesed ka Eesti tsiklifoorumis soovitasid kindlasti Senjale minna. Selle saare teid peetakse Norra kõige ilusamate vaadetega teede hulka.

Senjale on võimlik sõita ka üle silla. Meie teeme oma teekonna huvitavamaks ja kasutame sinna jõudmiseks praami. Hotellist sadamasse on sõita 55 km ja tee kulgeb peamiselt jälle mägede vahel. Mõnus kitsas ja kurviline tee.

Sadamasse jõuame kohale 20 minutit enne praami väljumist. Praam ise on poole väiksem kui meie Tõll ja Piret ja ülesõit kestab pool tundi. Pileti eest tuleb välja käia 14 €. Meresõit ise on ilus ja vaated on võimsad.

Jõuame Senjale ja tuleb tunnistada, et saar näeb välja küll teistmoodi kui muu Norra. Mäed on justkui kõrgemad, teravamad ja järsemad. Esimeses teele jäävas orus teeme hommikusöögi. Hotellist sai suure kiiruga liikuma asutud ja hommikusööki pole siiani jõudnud teha.

Ilm on jällegi vapustavalt ilus ja Madis proovib söögi kõrvale lanti loopida. Meie kõrval on ka mõned kohalikud kalamehed saaki püüdmas ja aeg-ajalt saavad nad ka mõne kala kätte. Vesi on siin tohutult sügav. Viskad landi vette, ootad pool minutit ja ikka veel ei ole lant põhjani jõudnud.

Kõhud täis ja liigume jälle edasi. Sõidame terve Senja põhjapoolse ranniku läbi. Kõrged, teravad mäed üksteise kõrval ja otse läbi mägede pikad tunnelid.

Oleme jõudnud teisele poole Senja saart ja läheme järgmise praami peale, mis viib meid Andøya saarele. See praam on veidi suurem kui eelmine ja sõit kestab tunnikese. Senjalt lahkudes, saame veel praami pealt teha fotosid sellest ilusast saarest. Kellel Norrasse asja, siis Senjale soovitame kindlasti minna.

Andøya saarele jõudes, võtame suuna kohe Lofootide saarestiku poole. Kui reisi planeerides oli meil idee sõita saarestiku kõige lõunapoolsemasse punkti välja ja sealt praamiga suurele mandrile tagasi, siis nüüd on olukord muutunud. Vahepeal plahvatanud koroona pandeemia on Rootsi lukku pannud ja sealt riigist läbi me enam koju sõita ei saa. 

Koju saamiseks me peame sõitma tagasi üles põhja ja tegema tiiru ümber Rootsi piiri. Kui sõita Lofootide tipust tagasi põhja, tuleks reisile kohe 1000 km otsa. Oleme otsustanud, et sõidame kuni ööbimiseni ja siis hommikul hakkame tagasi põhja poole liikuma.

Nii sõidame mööda kurvilisi radu hetkeni kui hakkame öömaja otsima. Kuna ilm on jällegi lius, siis otsustame kindlasti telkida. Peale mõningast tiirutamist leiame väga ilusa vaatega mere äärse muruplatsi. 

Sätime juba telke üles kui märkame, et keegi jalutab meie poole. Tegemist on kohalikuga, kellele antud murulapp kuulub ja ta annab meile teada, et see on privaatne maaala. Saame aga jutule, et oleme motomatkajad ja tuleme Eestist. Selle peale kohalik muutub kohe lahkeks ja lubab meil ikkagi oma maa peale laagri püsti panna. Räägib veel, et ta ise on purjetaja ja elab siin mägede vahel ainult suvel. Ka kõik teised majapidamised pidid siin ümberring vaid suvekodud olema.

Teeme veel õhtusöögid ja sätime end taas magama.

8. päev – Sihtkoht Soome. Sõita ~600 km.

Mõnes mõttes oleme nüüd koduteel. Tänane suund jääb küll veel vastupidiseks, kuna peame sõitma ümber Rootsi, siis esmalt keerame rattad põhja poole. Me oleme viimased 4 päeva sõitnud juba mägedes ja hakkame selle vaatepildiga kuidagi ära harjuma. Mäed ja tunnelid tunduvad justkui igapäevased. 

Kilomeetrid lähevad kiirelt ja varsti olemegi juba Norra-Soome piiri ületanud. Soome poole peal on piirile kõige lähem punkt Kilpisjärvi ja teeme sealses poes viimase varude täienduse. Ostame õhtuks head paremat ja otsustame, et sõidame veel 100 km edasi lõuna ehk Helsingi poole ja siis jääme kusagile laavusse laagrisse. Soomes asuvad laavud on midagi sellist, nagu meil Eestis RMK lõkkekohad.

Oleme endale lubatud 100 km edasi liikunud ja otsime lähima laavu koha kaardi pealt üles. Sõidame kohale ja selgub, et see on juba hõivatud. Kaardi pealt järgmist laavu kohta meil reaalselt üles leida ei õnnestugi. Sealt omakorda järgmine on jälle 20 km edasi sõita ja tuju hakkab juba nüriks minema. Väsimus on peal ja 600 km sõitu seljataga.

Jõuame järgmise laavu kohani, kuhu tuleb sõita mööda väikest metsateed. Juba kaugelt puude vahelt näen, et lõke põleb – selge, jälle on koht hõivatud ja peab mitukümmend kilomeetrit edasi liikuma järgmist kohta otsima.

Kuna selle väikese metsatee peal ringi ei saa keerata, siis läheme lõkkele lähemale ja järgmisel hetkel tunnen ma ära lõkke ääres oleva mootorratta. See on ju Aimuri mootorratas, kellega olime Altas ja Tromsøs kohtunud. Maailm on ikka väike.

Panime endagi laagri sinna püsti ja saime taas reisimuljeid jagada. Aimur külastas samuti Senja saart ja Lofoote, ning saatuse tahtel saame just Soome metsas lõkke ääres taas kokku.

9. päev. Sõidame kodu poole. Sõita ~530km

Helsingisse on sõita ~1060 km ja otsustame selle tee läbida kahes osas. Seega üks ööbimine Soomes ootab meid veel ees. Paneme paika plaani sõita 400 km ja siis hakkame kaardi pealt järgmist laavu kohta otsima.

Aimuriga jätame hommikul hüvasti, temal on plaanis külastada Soomes veel paari tuttavat ja soovime talle head teed. Meil endal, nagu ikka, läheb pakkimisega rohkem aega.

Soome teed hakkavad aina enam meenutama Eesti teid, mägesid enam ei ole ja metsad muutuvad aina tihedamaks.

Ühel hetkel hakkab minu mootorratas turtsuma ja mootor sureb välja. Jääme tee äärde seisma ja viga diagnoosima. Otsustame, et kütus on otsas ja keerame kraani reservi peale ja otsime meile lähima tankla. 

Gps näitab lähimaks tanklaks 15 km kaugusel asuvat nestet. Hakkame sinna poole sõitma ja 10 km pärast hakkab minu ratas jälle turtsuma. Päris õige see ei ole, sest reserviga peaks saama sõita oma 60 km ikka. Viimased 5 km tanklani sõidan nii, et hoian sõidu ajal ratast võimalikult kraani poole kaldu.

Jõuame tanklasse ja selgub, et see on rekkameeste tankla, kus müüakse ainult diislit. Mootorratas teadupärast sõidab bensiiniga. Jah, kunagi on toodetud ka vähemalt ühte diiselmootoriga ratast, aga minul seda mudelit ei ole. 

Hetkeks tekib mul väike hirm, sest mäletamist mööda järgmine tankla oli alles 50 km pärast. Gps-ist kiire otsimine ja aparaat näitab 2,5 km kaugusel veel ühte tanklat. Kuidagi õnnestub mul ka sinna välja turtsuda. Paak kurguni täis ja mootorratas töötab jälle nagu kellavärk.

Leiame omale ka uue ööbimiskoha. Ilus suur järv ja meile sobilik lõkkekoht kohe järve ääres. Kui eile õhtul sääsed kiusasid, siis täna õhtul ei ole järve ääres ühtegi sääske. Saame rahulikult vorsti grillida ja hakata vaikselt reisi kokku võtma.

10. päev – Sihtkoht Helsingi. Sõita ~530 km.

Viimane hommik välismaal. Tagumik hakkab sadulast kangeks muutuma. Parema asendi otsimist ja nihelemist hakkab aina rohkem olema. Võib-olla on see lihtsalt sellest, et hakkame kodule lähemale jõudma. 

Teel olles keerame järjekordsesse tanklasse ja mida minu silmad näevad, minu kõrval seisab sama ratas, mis minul endal, vana honda transalp. 90% kõikidest reisil kohatud tsiklitest on uued BMWmatkarattad. Selliseid vanakooli pille me ei ole veel kusagil kohanud. 

Samal hetkel jalutab minust mööda üks mees ja ütleb: “Jõudu!”. Mõtlen endamisi, mis soome keeles sõna jõudu tähendab? Lähen seda ratast uurima ja numbrimärgil on kiri EST. Ehk see “jõudu” mees on hoopis eestlane.

Saame koheselt ka tuttavaks, nemad on motomatkajad Tiit ja Erkki. Käisid Soomes metsaradu sõitmas ja on ka teel kodu poole. Tiit räägib meile põneva loo oma kunagisest Venemaa motomatkast, mille pikkus oli 24 000 km ja teadaolevalt on ta ainus eestlane, kes on mootorrattaga kuulsa BAM tee Venemaal läbi sõitnud.

Mõned tunnid veel mööda maanteed sõitu ja jõuame Helsingisse, kust paneme edasi otsejoones sadamasse. Süda on rahul, rattad on jäänud ellu ja ise oleme ka jäänud ellu. 

Kell 22 õhtul jõuame Tallinnasse Madise juurde. Täna ma enam Saaremaale sõitma ei hakka. Veedan öö Tallinnas, et siis homme hommikul viimased 230 km ette võtta ja koju sõita.

Kokkuvõte

Kokku sõitsin 4819 km, millest ~1500 km mägede vahel ja ~100 km tunnelites. Ostsin oma rattale 236 liitrit bensiini ja tegime 25 peatust tanklates. Teel kohtasime lugematul arvul põhjapõtrasid. Magasime 2 ööd kämpingus, 1 öö hotellis ja 5 ööd telgis. Norras tegime 2 praamisõitu. Reisil kulus ära 1 Vana Tallinn. Tsiklitel lugesime tehnilisi probleeme kokku 0 ja tööriistakott jäi suletuks kuni lõpuni välja.

Temperatuur kogu reisi vältel oli 14-23 kraadi, tuult eriti ei olnud. Vihma saime iga päev, aga paaril päeval oli sadu nii väike, et vihmariideid selga ei pannud. Enamasti nautisime päikesepaistet.

Teede ja vaadete poolest saime kõige vingema elamuse Senja saarel.