Saarlased seiklevad Hurghadas
Eelugu
Kirjutab üks õhtu sõber Kristjan, et tema ei ole enam teab mis ajast puhkust võtnud ja tahaks kusagile sooja päikese alla minna. Kas ma oleksin nõus kampa tulema ja minek võiks toimuda juba paari nädala pärast ehk sihime kalendris veebruari keskpaika.
Sihtkoha osas Kristjanil eelistused puuduvad. Mina olen varasemalt käinud Egiptuses (2017 Hurghada ja 2019 Sharm el Sheikh) – seega tean, et sealne päike tuleb kätte kõige soodsamalt ja kõige kiiremini.
Teeme interneti lahti ja vaatame, milliseid paketireise hetkel saadaval on. Kriteeriumiteks jääb vaid see, et hotell asuks mere ääres ja samas võimalikult linnas sees, et saaks õhtuti ringi kolada. Kolmandana ette sattunud reisipakkumise lööme lukku ja hind tuleb kahe inimese peale 1068 € – see on kõik hinnas hotell Seagull beach resort.
12. veebruaril kell 3.05 tõstab Tallinna lennujaamas lennuk meid pilvede kohale.
1. päev
Kauaoodatud maandumine Hurghadas
Mäletan aastate tagant, et Tallinn-Hurghada lend kestab 4 tundi. Nüüd on see aeg juba täis tiksunud, aga lennuk ikka veel maandumise märke ei näita. Seejärel kuulen poole kõrvaga naabrite juttu, et sõja tõttu teeb lennuk pikema kaare, vältimaks Ukraina ja Valgevene piirkondi. Kõige hullemast tüdimusest päästab see, et lennukis pandi meid istuma avariiväljapääsu vahesse ehk sellise lennuki n-ö esimesse klassi (oluliselt rohkem jalaruumi).
Kell 8.15 saame ikkagi rattad maha ja oi kui mõnus on lennukist välja astuda. Kui 5 ja pool tundi tagasi näitas termomeeter -2 kraadi, siis nüüd on see kerinud lausa +25 kraadi peale.
Kristjan on õnnelik, et rattad lõpuks maad puudutasid.
Hurghada lennujaama turvakontroll on minu jaoks veider. Passi peab siin näitama oma 4 korda ja kohvridki lastakse mitmest masinast läbi. Samas tundub, et ega keegi väga süvenenult minu dokumenti vaatagi – lihtsalt on mingile vanale ülesanne leitud, kes seda siis tüdinenult täita proovib. Ühel passikontrollijal on isegi tossav sigaret hambus.
Lennujaama ees ootab hunnik busse ja katsume sealt igaüks leida oma, et jõuda edasi õigesse hotelli. Bussis on kaasas ka reisisaatja, kes 10 minutit seletab midagi vene keeles. Meie Kristjaniga seda keelt ei mõista ja loeme antud info lihtsalt ebavajalikuks.
Taustal meie hotell Seagull beach resort.
Hotellis teeme check-ini ja jääme ootama oma tuba. Oleme nimelt paar tundi enne sisse registreerimise kellaaega majutuses kohal ja meie sviiti alles koristatakse. Küll aga saame omale “kõik hinnas” punased käepaelad randmele ja võime hakata hotelli ala kaardistama.
Esmamulje on väga hea ja hotelli õueala on tõsiselt suur. Kaks eraldi rannaala, erinevad baarid, restoranid, poed ja isegi oma väike loomaaed.
Hotelli masinaruum saab olema meie päralt
Vahepeal on meie “sviit” kiirelt ära koristatud ja saame pidulikult toa võtme ehk uksekaardi. Tuppa astudes teeme esimese asjana rõdu ukse lahti ja siis on tunne nagu oleks kusagile laeva mootoriruumi sattunud.
Upita end rõdu äärelt kui kaugele tahes, aga ühtegi veekogu ei paista kusagilt – seega postkaardi vaadet siit ei leia. Küll aga paistab meie ees tohutu hulk konditsioneeride mootoreid. Müra on nii vali, et rõdul omavahel rääkimisest ei tule suurt midagi välja.
Hotelli hoovis on väga palju ägedalt kujundatud põõsaid.
Sellise mootoriruumiga härrad juba ei lepi ja kihutame tagasi administraatori lauda. Selgitame muret ja kohe näidatakse meile alternatiivset tuba. Me ei ole küll virisejad, aga seegi tuba on üsna ilmetu ja mürarikas.
Uuesti admini juurde tagasi ja saame vastuseks, et täna on hotell 100% välja müüdud ja vabu tube rohkem ei ole. Küll aga lubatakse meile järgmisel päeval vaikne tuba organiseerida. See ei taha kuidagi usutavalt kõlada, aga loodame siiski, et nii ka läheb.
Päevane avastusretk Marinasse
Sööme, joome ja edasi linna peale kolama. Meie hotellist 1,5 km kaugusel asub Hurghada Marina nimeline sadam. Siin hoiavad edevamad ja ilusamad oma jahte ning promenaadil on tore jalutada. Ridamisi asub siin ka väga palju erinevaid kohvikuid, mille hinnakiri on võrreldav Eesti söögikohtadega. Marina on turvatud ala ja keskmine kohalik siia ei pääsegi ehk tegemist on pigem turistidele mõeldud piirkonnaga.
Marinas jääb silma üks ilmselt väga kiire vanakooli kaater.
Tänavatel ei ole olukord aastatega muutunud. Vaatepilt on kõikjal üsna räpane. Kuna prügikaste on linnas näha vaid üksikuid, siis on täiesti normaalne visata praht lihtsalt maha. Seda sodi vedeleb tohutult ja kõikjal. Üldine vaatepilt on väga vaene. Majad lagunevad, enamus autod on vähemal või suuremal määral mõlkis, kohalike riided pigem räbalad ja määrdunud.
Tavaline vaatepilt tänaval.
Tatsame mööda tänavaid suvalises suunas ja ühtäkki leiame end kohalikult kalaturult. Valik on tohutult suur ja enamus toodang minu jaoks tundmatu. Erinevate lettide vahel on üpris keeruline ringi liikuda, kuna põrand on väga limane ja libe. Varbavahe-rannaplätadega päris ekstreemne ettevõtmine.
Kalaturul on erinevat valikut.
Mõned kalad on ka mehe mõõtu.
Jalutuskäik Marinasse ja suure ringiga hotelli tagasi, teeb läbitud vahemaaks ~6,5 km.
Öine suur ring mööda pimedaid Hurghada tänavaid
Sööme hotelli restoranis õhtust, et saaksime edasi liikuda juba öisele suurele ringile. Nüüd otsustame minna avastama Hurghada kõige hämaramaid tänavaid. Eks see pime aeg algab siin ka üsna varakult, kell 17 sätib päike loojuma ja tund hiljem on juba täiesti pime.
Kõrvalt vaadates võib tunduda see öistel tänavatel võõras linnas liikumine päris ohtlik. Tänavavalgustus toimib ainult peatänavatel ja kõik muu on pime nagu ilma akendeta laevakajutis. Samas meie tunneme end väga hästi ja mida kilomeeter edasi, seda turvalisemaks olemine muutub.
Kristjanil isutab pideval apelsini järele.
Aeg-ajalt jääb teele mõni väike poeke, kust kohalikud rõõmsalt vastu naeratavad. Kell 1 öösel leiame end ühe saiakesi küpsetava putka eest ja Kristjanil on suur soov osta sealt kuju poolest croissanti meenutav kakuke. Suuruse poolest on see küll umbes 4x suurem tavapärasest croissantist. Hinnaks kujuneb 5 Egiptuse naela ehk meie rahas 15 euro senti (1 € = 33 EGP).
Kell 3 öösel löövad jalad juba tuld ja jõuame hotelli tagasi ning keerame magama.
2. päev
Külastame kohalikku “Auriga” keskust
Reisi teine päev on käes ja kuna päevasel ajal pikutame enamasti hotelli rannas või basseini ääres, siis sellel tegevusel pikemalt ei peatu. Respekt ka administraatorile, kes pidas oma lubadust ja organiseeriski meile väga vaikse toa.
Päike hakkab tasapisi loojuma ja meie plaanime minna linna suurimat kaubanduskeskust Hurghada City Centrer avastama. Hüppame hotellist välja ja 5 sekundi pärast peatub meie ees ka takso. Siin linnas paistab olevat umbes iga neljas auto takso ja kõik püüavad väga aktiivselt omale kliente leida.
Siim Hurghadas.
Alati tasub enne autosse istumist juba juhiga sõidu hind kokku leppida – kui sa seda ei tee, siis petta saad kindlasti. Meie teeme taksistile ettepaneku, et maksame 8 km sõidu eest 150 kohalikku ehk 4.50 €, millega peremees nõusse jääb.
Istume taksosse, sõidame 100 meetrit ja siis hakkab sohver rääkima, et 150 on ikka ühe inimese eest ja kuna meid on 2, siis kokku teeb see 300. Meie nii pehmed ei ole ja kordame oma diili, et jutt oli 150 ja sihtkoht City Center ja nii on! Sellel korral jääb taksojuht meile alla.
Hurghada suurim kaubanduskeskus.
Keskus ise on küll suur ja kauplusi lausa kolmel korrusel, aga üldpilt ikkagi igav. Tasub mainida ka seda, et hinnasilte ei paista üheski poes. Egiptuses on hinnasildid toodetel vaid väga vähestes kauplustes, ning kõik hinnad selguvad müüjaga läbirääkimiste käigus. Nii on see ka näiteks apteegis, mis tundub eurooplasele väga veider. Proviisor ütleb rohu hinnaks 10, sina pakud viis ja kusagil 6-7 peal jõuate kokkuleppele.
Astume suurest keskusest välja ja hakkame läbi öise Hurghada 8 km kaugusel asuva hotelli poole tagasi tatsama.
3. päev
Tutvume eriti lõbusa kohalikuga ja lähme kõrtsu
Sööme hotelli restoranis õhtust ja meie kõrvale satuvad istuma 3 eestlannat. Vahetame Hurghada muljeid ja tuleb jutuks, et neil elab siin sõbranna, kes leidis omale kohaliku mehe ja üürivad üheskoos hotelli lähedal korterit, kuhu plaanis õhtul külla minna. Et seltsis oleks segasem, saame meiegi kutse. Lepime kokku, et veidi sätime ja kell 22 kohtume hotelli fuajees.
Poolel teel korteri poole tulebki meile vastu kohalik Hossam, koos oma kalli eestlannast kaasaga. Nii lõbusat egiptlast pole küll varem nähtud. Nüüd on seltskonnas 6 eestlast ja 1 egiptlane ning just temale paistab kõik kõige rohkem nalja tegevat.
Hossam – meie uus sõber Egiptuses.
Kortermaja juurde jõudes üllatab see, et majas on isegi toimiv lift, mis meid mõne korruse võrra maapinnalt kõrgemale tõstab. Toas pakutakse värskeid maasikaid, Aladdini nimelist veini ja mõnda asja veel.
Kohalik roosa vein Aladdin.
Kui räägime elust Egiptuses, siis selgub, et selle 3 toalise korteri üürihind on 120 € kuus ja kommunaalid kõigest 5 € kuus. Olemas on ka toimiv kaabeltelevisioon, aga viimase eest ei ole kunagi ühtegi arvet esitatud – seega tasuta.
Edasi viib õhtu meid Ahoj nimelisse baari, kuhu ühel hetkel sajab sisse ka Charlie Chaplin. Ta leiab publiku hulgast üles Kristjani ja teeb temast õhtu staari või õigem oleks öelda õhtu vanaeide. Lisaks pannakse Kristjan koos kohalikega kiiruse peale õhupalle täis pumpama.
Charlie Chapplin teeb Kristjanist vanaeide.
4. päev
Mida me sööme?
Kuna täna on väikese ringi päev ehk puhkame, siis kasutan võimalust ja räägin hoopis söögist. Siiani kõik söögikorrad oleme teinud hotelli restoranides ja väljas söönud ei olegi. Kui hommiku- ja õhtusööki pakutakse ühes restoranis, siis lõuna ajal avatakse teinegi suur söögiala, kus toidud on jagatud erinevate maade köökide vahel.
Süüa on koguseliselt väga palju, aga samas valik liiga erinev ei ole. Veidi üllatab see, et kala on vähe – iga päev paistab ainult üks kalavalik. Samas magusa laud on kirju nagu munadepüha muna, aga maitselt on kõik koogid enamvähem sarnased. Mina suur magusasõber ei ole ja paar tükki kooki sõin ainult esimesel päeval.
Kookide valik on Egiptuse hotellides alati väga suur.
Põhiline toit on veidi erineval kujul riis ja kanaliha, kõrvale erinevad salatid ja lihakastmed. Mõnel päeval pakutakse ka näiteks burgerit.
Kell 7-10 hommikusöök, kell 13-15 lõuna ja kell 19-22 õhtusöök. Süüa võid palju iganes tahad ja hotelli tasuta baar on avatud südaööni.
5. päev
Grotto ja Ahoj
Meie uued eestlannadest sõbrad räägivad, et lõbusaim egiptlane Hossam tahab meid õhtul taas välja viia. Ta olevat juba päeval broneerinud suure laua tantsubaari Grotto, kus pidavat laulma ka väidetavalt keegi eestlane. Kuna meil Kristjaniga kalendris ühtegi muud üritust täna ei ole, siis nõustume ja lubame õhtuks valmis olla.
Grotto on oma suuruselt juba järgmisel tasemel baar. Siin on veidralt ja eriliselt kujundatud lagi, kus ei ole ühtegi sirget ruutsentimeetrit. Diskori poolt valitud muusikale lööb rütmi juurde showtrummar ja laval laulab keegi suur mees, kes kohe kindlasti eestlane ei ole. Kuna egiptlased on kõik väga kõhnad, ju siis Hossam arvas, et nii ümmargune mees peab olema just Eesti päritolu.
Kristjan ja Siim kohalikus baaris Grotto.
Tõestamaks, et tegemist on ikkagi peenema kohaga, siis huvitav asi toimub tualettruumis. Nimelt kui meesterahvas läheb WC-sse, siis jalutab alati temaga kaasa veel üks tegelane. Peale asja ajamist ja kätepesu, ulatab see sama tüüp sulle kätekuivatuspaberit. Kui on käed kuivad, lahkute üheskoos ruumist ja tema jääb järgmist klienti ootama. Lauas kuulen, et näiteks naiste WC-s sellist teenindust ei toimu.
Õhtu edenedes leiame end aga taas paar päeva tagasi külastatud Ahoj baarist, kuna sealne menüü on täpselt poole odavam, siis otsustati sinna edasi liikuda.
Kristjan Grotto baaris.
Ahoj DJ mängib kohalikku muusikat ja tantsuplatsil on palju erinevat rahvast. Ühel hetkel läheme diskori jutule, et meil on nüüd soovilugu, mida peab kindlasti mängima. Kuna kätte on jõudnud just Eesti Laulu finaali päev ja meie oleme 5miinuse võidus kindlad, siis lasemegi diskoril youtubest selle narkootikumid loo peale panna.
Eksperiment on päris huvitav, umbes 30 sekundiga on tantsuplatsile jäänud ainult eestlased ja kõikide teiste rahvaste esindajad ei suuda seda veidrat lugu ära imestada. Ei teagi, kas sama krimpsus nägusid hakatakse tegema ka eurovisiooni finaalis – saab näha.
Kohalikku baarmani tüütame ainult ühe küsimusega, kui palju ta palka saab? Väidab, et õhtu tasu on temal 3 €.
6. päev
Läheme peenemat õhtusööki tarbima kalarestorani
Täna õhtul toimub hotelli kalarestoranis ette broneeritud laudadega peenem mitmekäiguline õhtusöök. Mereande pakkuv restoran avatakse ainult kahel päeval nädalas, kolmapäeval ja laupäeval. Meie ise magame küll hommikuse broneerimise aja maha, aga õnneks on meil nii tragid hotellikaaslased, et broneerivad ise meile ka kohad ära.
Algab kolmekäiguline õhtusöök kalarestoranis.
Restoranis selgub, et käike on 3. Eelroaks maitsev kalasupp. Põhiroa moodustab riis, mille kõrval on erinevad fritüürist läbi lastud mereannid ja lõpp saabub koogitükkidega. Kõrvale pakutakse sobivat värvi veine. Ma oleks sellelt õhtusöögilt oodanud justkui midagi enamat. Samas maksma läks see kõik täpselt 0 €.
7. päev
Põrutame taksodega luksusesse
Kõige lõbusam egiptlane Hossam tahab meiega veel ühe päeva veeta ja teeb ettepaneku võtta 2 taksot ning põrutada El Gounasse. Tegemist on 40 km kaugusel asuva luksusliku puhkekuurortiga, kus veedavad aega jõukamad inimesed, kes saabuvad sinna oma suurte jahtidega. Tegemist on ka piirkonnaga, kuhu vaesemat egiptlast üldse ei sisse ei lastagi. Meie oleme kehtivate passidega eurooplased, seega ligipääs lubatud.
Hossam peatab kohe meie hotelli ees 2 taksot ning kiire läbirääkimisega pannakse paika hind 200 kohalikku takso kohta ehk 40 km sõit maksab 6 € ühe auto peale.
Asume liikuma ja kohe toimub eurooplase jaoks veider nähtus, nimelt taksojuht süütab autos sigareti ja pakub oma pakist lahkelt ka kõikidele kaasreisjatele. Meie suitsumehed ei ole ja seega saab takso kapten üksi edasi tossata. Tegelikult suitsetavad kohalikud egiptlased kõikjal – isegi toidupoes.
Teel taksoga El Gounasse.
Taksojuht ise on lõbus mees, kes õppinud selgeks ka mõned inglise keelsed väljendid: Good morning!, How are you?, English, Fifty-fifty. Neid samu väljendeid vaheldumisi kasutades, proovib ta meiega suhtlust arendada.
Poolel teel El Gounasse on tee ääres patrull, kes peatab meie auto kinni. Taksojuhilt võetakse tema dokumendid ja kutsutakse masinas välja. Mõne aja pärast saame sõitu jätkata, aga taksist on silmnähtavalt tujust ära.
Kasutades väljendeid good morning, fifty-fifty ja lisaks käsi-jalgu suudame vist tuvastada ka probleemi. Meie autojuht proovis omale taskusse musta raha teha ja ei ole käivitanud sõitu alustades taksomeetrit. Kuna tegemist on riikliku taksoga, siis patrullile selline asi ei sobinud. Sohver suutis meile kuidagi selgeks teha, et trahv oli 200 kohalikku, aga hullem lugu hoopis see, et suitsud said otsa.
Lõpuks jõuame ikkagi El Gounasse kohale ja vaatepilt on tõepoolest teine kui oli Hurghadas. Kõikjal valitseb täielik puhtus. Saame jalutada luksuslike jahtide vahel promenaadil. Et mitte jalgu liigselt väsitada, siis vahepeal teenindatakse meid ka golfikäru taolise aparaadiga.
El Gounas golfikäruga rallimas.
Hossami eestlannast elukaaslane tahab kindlasti minna vaatama sealset kontserdikeskust, kus toimub igal kuul mõni suurüritus. Googlest pilte vaadates, on tegemist tõepoolest võimsa ehitisega ja seega otsustame minna uudistama.
Oleme juba enam-vähem kohal kui kuulen eemalt põrinat. Keeran selja ja sealt tuleb kolinaga vana traktor. Võtan kaamera välja ning just samal hetkel kihutab keegi tsikliga parempööret tegevast traktorist paremalt poolt mööda ja sõidab täpselt traktorile ratta alla. Motomehel muidugi turvavarustus puudub ja käib päris kõva matsuga hunnikusse. Õnneks sellel korral jäid kõik ellu.
Traktori ja mootorratta avarii.
El Gounas ühtegi taksot niisama ringi ei sõida, aga kuna seda teab ka Hossam, siis oli ta varem juba taksojuhilt telefoninumbri küsinud ja nii hakkasid meie sohvrid Hurgahada poolt meile järele tulema.
Reisiseltskonnaga El Gounas. Taustal kontserdi- ja konverentsikeskus.
8. päev
Koduigatsust veel ei ole, aga tuleb minna
On esmaspäev ja aeg hakata kodu poole sättima.
Veel paar päeva tagasi oli minul teadmine, et äralend toimub pühapäeval ja hakkasin juba peaaegu asju pakkima, kui Kristjan ütles, et lendame alles homme. See tuli mõneti meeldiva üllatusena.
Sellel reisil ei ole me ette võtnud mitte ühtegi tavalisele turistile pakutavat tegevust. Snorgeldamised, atv- ja kaamlisõidud olen ma juba eelmistel kordadel ära teinud. Küll aga sai nüüd näha kohalikku elu oluliselt rohkem kui varem.
Hetk enne lahkumist poetame hotelli kirjakasti veel mõned postkaardid – saab näha, kas need kunagi adressaatideni ka jõuavad.
Enne lendu saame veel lennujaamas hotelli restoranist kaasa sattunud keedumune süüa.
Kell 20 õhtul viib lennuk meid teadmata ajaks Hurghadast minema.
Kasulikku
Võta kaasa pastapliiats. Lennujaama saabudes pead täitma paberi oma andmetega ja kohapeal pastakad puuduvad.
Viisa saad lennujaamast ja hind on 27 €.
Seagull beach resort on hea hotell kohe peatänaval – soovitan.
Kui sa ei ole oma hotellitoaga rahul, siis vaheta kohe ringi. Juurde maksma ei pea ja pärast on omal olemine parem.
2x16GB 4G interneti sim-kaardid saime Vodafonest hinnaga 19 €. Nett on kiire ja müügiesindused peatänaval iga 100 meetri tagant. Sim-kaarti ostes pead passi näitama.
Riiklikes poodides on kaupadel hinnasildid küljes ja hinnad väga mõistlikud. Kui kaubelda ei taha/julge, siis tänaval suvalise tüübi poes maksad sama asja eest kindlasti rohkem.
