Video on üleval ka minu YouTube kanalil https://www.youtube.com/@SiimMetsmaa
Ahto on minu sõber ja pikaaegne kolleeg raadiost. Mõni aeg tagasi sai ta omale purjepaadi, mis ristitud kauni nimega – Tüdruk.
Juuli kuus toimus regatt “Kuressaare Jahisadam 25” ja Ahto uuris, kas saaksin talle regati ajaks pardale appi tulla. Kuna mulle see mere värk hirmsasti meeldib, siis olin muidugi kohe nõus. Nüüdseks oleme üheskoos kaasa teinud veel mõned kolmapäevakud ja sellega asi ka piirdub.
Kui aastaid tagasi Nasval veel jahtklubi tegutses, siis käisin lapsena seal purjetamise trennis. Toona sõitsime pisikeste optimist tüüpi purjepaatidega. Tänu sellele ajale on minule soodi ja paudi tähendus siiani selge.
Ruhnu regatt saab alguse Roomassaare sadamast 22. augusti õhtul kell 22 ehk ajal mil päike on juba loojunud ja väljas täiesti pime.
Pool tundi enne starti toimub sadamas kaptenite koosolek, kus räägitakse sõiduplaan läbi ja antakse kõigile head soovid kaasa. Ega tänane sõit marsruudi mõttes keeruline olegi, tuleb enam-vähem otsejoones Ruhnu kohale jõuda. Sellele aitab kaasa ka ilmaennustus, mis näitab meile sobivat külgtuult.
Enne starti toimub Roomassaare sadamas kaptenite koosolek.
Stardi eel proovib Ahto veel lahendada meid tabanud tehnilist probleemi. Nimelt ei tööta meie purjega logi ehk seade, mis näitab paadi sõidukiirust. Põhja all on pisikene propeller ja ilmselt on sinna vetikad kinni jäänud. Seda probleemi saab lahendada ainult nii, et tuleb ette võtta väikene karastav suplus ja kättpidi paadi alla askeldama minna.
Kell 22 kõlab stardisignaal ja kümmekond purjepaati panevad Roomassaare sadamast Ruhnu poole ajama. Kuna meie Tüdruku purjepind on teistest oluliselt väiksem, siis tähendab see meie jaoks ka aeglasemat sõidukiirust ja üsna pea hakkame teistest tasapisi maha jääma. Kuna väljas on kottpime ja kõik purjepaadid on tuledega valgustatud, siis tegelikult on päris mõnus vaadata merel sellist pikka tulede rivi.
Kell 22 stardivad purjepaadid Roomassaarest öisele merele.
Pealambid lükkame kustu ja edasi valgustab meid suur ümmargune kuu, selge tähistaevas ja tahvelarvuti, kus peal jookseb merekaart. Kaardirakendus on üpris sarnane autodes kasutatavate GPS seadmetega. Sihtkohaks oleme märkinud Ruhnu sadama ja kaardi pealt näeme suunda, kuhu poole hoida.
Juba enne starti rääkisid kogenumad purjetajad meile, et kui jõuame suurele merele ja Sõrve tipp enam lainet ei varja, siis hakkame ka loksutamist saama. Eks ta enam-vähem nii läheb ka. Kui kaardi peal on mere sügavuseks juba 30 meetrit, siis hakkab ka laine tõusma – õnneks on lained aga lauged ja vett üle parda meile kokpiti ei eriti pritsi.
Ainus asi, mis pika peale hakkab kiusama, on uni. Kuna väljas on pime ja ümberringi midagi näha ei ole, siis kipub väsimus vägisi peale. Muidu oleme roolis vahetustega, aga nüüd proovin kajutis veidi tukkuda.
Tunnid mööduvad ja järgmisel hetkel hakkab pimedusest ka Ruhnu paistma. Kuna saar varjab tuule ära, siis meri muutub siledaks ja tuul pea olematuks. Kui suurel merel oli meie kiirus 5-7 sõlme, siis nüüd liigume edasi vaid 2 sõlme. Sellise tempoga läheb sadamasse jõudmiseni veel aega terve tund.
Vastu hommikut jõuame Ruhnu kohale.
Ruhnu kohale jõuame saarlastest viimasena ja võistluse protokollist saan lugeda, et meie ööpimeduses purjetatud aeg on 7 tundi ja 10 minutit. Teeme kajutis magamiseks pesad valmis ja kell 6 hommikul saame lõpuks unne.
Hommikune ärkamine toimub juba kell 10, mis tähendab, et ööund koguneb kõigest 4 tundi. Purjetajad tunduvad olevat selline vähese unega rahvas, sest sadamas käib juba korralik elu ja kõik valmistuvad päevaks. Täna n-ö kohustuslikku kultuuri- või spordiprogrammi kavas ei ole ja igaüks vaatab ise, mida parasjagu päevaga ette võtab.
Samal ajal kui meie hakkame purjeka peal hommikust sööma, saabub sadamasse üks tohutu suur katamaraan. Omavahel naljatamisi ütleme, et see on suur nagu terve selver. Tükk tegemist, et alus kai äärde saada. Ikka läheb midagi valesti ja proovitakse aga jälle uuesti – lõpuks see protseduur suure aplausi saatel ka õnnestub.
Hommikust süüakse purjekate peal ja lahkelt jagatakse ka naabritega toitu. Meie saime muna praadimiseks pannigi naabritelt.
Kohalik Ruhnu rahvas pakub purjetajatele ja turistidele meelsasti takso teenust. “Kesklinna” ja sadama vahet voorivad pidevalt erinevad masinad, mis võtavad rändajaid peale. Ühe suuremat sorti kastika peale saame meiegi ja nii läheb sõit lahti.
Alustuseks viiakse meid kohaliku poe juurde, kust leian omale järjekordse külmkapimagneti. Meie üllatuseks selgub poes, et müüjanna on sootuks saarlane, kes sattunud siia kaugele saarele tööle.
Järgmiseks sõidame üha sügavamale metsa ja jõuame peopaika nimega Kordon, mis asub Ruhnu tuletorni jalamil. Ise tutvustavad nad end järgmiselt: Riia lahe kangeim ja lõbusaim pidupaik, kus võid päikesetõusuni tantsu lüüa ja nii palju pulli teha kui ise jaksad.
Metsast leiame eriti ägeda ja hubase joogi- ja söögikoha nimega Kordon.
Tegemist on ühe äärmiselt hubase kohaga ja meie oma pundiga tellime sealt kõhutäiteks pizzad, mis maitsevad imeliselt. Kes juhtumisi on sinna kanti sattumas, siis kindlasti minge vaadake üle ka WC-d – need on väga loovalt ehitatud.
Kordonis mööduvad tunnid kiirelt ja kottpimedas jõuame järjekordse kohaliku taksoga sadamasse tagasi ning keerame magama ära.
Kätte on jõudnud laupäev ja Limo rannas toimuvad täna purjetajatele korraldatud võistlused. Kuna mina olen Ruhnu regatist osa võtmas esimest korda, siis mul ei ole õrna aimugi, mida sealt oodata. Juba eile oli sadamas kuulda mingisuguseid kõrvalhüpete jutte.
Limo randa läheme mööda mereäärt jalutades ja kui kohale jõuame, saab siiani küsimärke tekitanud võistluse formaat selgeks. Kokku toimub 4 ala: kõrvalehüpe, kivi südamelt ära, oota kaugus ja meeleheide. Kõik need alad on seotud erinevate kauguste mõõtmistega, aga mõõdulindi asemel on kasutusel hoopis pikk kaigas ja lühike kaigas – neid omavahel kombineerides selguvad ka tulemused.
Oota kaugus Limo rannas.
“Kõrvalehüpe” näeb välja nagu kaugushüpe, aga peale hoojooksu ei hüpata mitte otse ette, vaid hüppepakult hoopiski kõrvale. “Kivi südamelt ära” võistlusel, tuleb rinna alt heita suurt raudkivi. “Oota kaugus” on nagu tavaline kohapealt kaugushüpe, aga hüpe tuleb sooritada alles peale märguannet ja kõik peavad hüppama täpselt samal ajal ja korraga. “Meeleheite” võistlusel on heitevahendiks rannast leitud suuremat sorti palgijurakas.
Siim meeleheite võistlusel meelt heitmas.
Ilm on super ilus ja rannas toimuvad võistlused väga meeleolukad. Sportlaste tulemused saavad eeskujulikud ning stiilipunktide püüdjad pakuvad nalja kõigile.
Peale võistlusi võtame suuna taas saare südamesse ja läheme vaatame üle ka kohustuslikud vaatamisväärsused. Esmalt jääb meile ette Ruhnu Püha Magdaleena kirik ehk Ruhnu puukirik, mis rajati 1643–1644 ja on vanim säilinud puithoone Eestis. Pean tõdema, et kirik näeb oma vanuse kohta ikka väga eeskujulik välja. Kahjuks uks on lukus ja seest jääb hoone sellel korral nägemata.
Teiseks oluliseks vaatamisväärsuseks loeme 1877. aastal ehitatud ja 2021. aastal täielikult renoveeritud roostepunast Ruhnu tuletorni. Kohapeale jõudes selgub, et ka siin on hetkel uks lukus ja ülevalt me saart imetlema ei pääse.
Kaua oli levinud arvamus, et Ruhnu tuletorni projekteeris Gustave Eiffel. See arvamus põhines eeldusel, et Eiffel töötas 1875. aastal Le Havre’i ettevõttes, millelt tuletorn telliti. Eesti transpordiameti navigatsioonimärkide andmekogu järgi oli Ruhnu tuletorni projekti autor hoopiski L. E. Lecointre. Kuidas see kõik täpselt oli ja kes torni lõpuks projekteeris, jätan siinkohal kinnitamata.
Teel tuletorni juurde on keegi oma jalgratta puu otsa ära kaotanud.
Regatiga samal ajal on saarel käimas Ruhnu rahu nimeline festival, mille kodulehelt saan lugeda, et tegemist on Eesti väikseima festivaliga. Kuna kiirkatamaraani Runö tabas mõned päevad tagasi tehniline rike ja meri on võrdlemisi tormine, siis festivali avapäeval ehk eile, ei ole suuri rahvamasse saarel liikumas näha olnud.
Täna laupäevaks on praamiliiklus saarega taastatud ja festival saab suurema hoo sisse. Ööpimeduses rändame metsa, kust leiame väiksemat sorti kultuurimaja, mille laval on parasjagu esinemas maagiline Ingrid Lukas Band.
Sadamas läheb samuti tantsuks ja Ahtolgi on ukulele kaasas.
Kuna pühapäeval ootab meid ees pikk merereis kodu poole, siis magama saame juba kõvasti enne päikesetõusu.
Pühapäeva hommikul kell 8 oleme juba jalgadel ja hindame merel toimuvat vaatepilti üsna tormiseks. Sadamasse sissesõidu teel on väga suured lained ja sealt purjekaga väljapääsemine tundub maru keeruline. Eriti just meie purjepaadiga, kuna kasutame ahtris tavalist päramootorit. Kui sellega üle suure laine sõita, siis tuleb vahepeal mootor veest välja, mis peatab koheselt meie hoo ja järgmine laine võib meid juba tagurpidi teadmata suunas lükata.
Pühapäeva hommikune vaatepilt merele on väga tormine.
Kell 10 toimub kaptenite koosolek, kus võetakse ühiselt vastu otsus, et aja peale sõitu Ruhnust Saaremaale täna ei toimu, kuna merel puhub tuul kohati rohkem kui 15 m/s. Võistlusjuht annab teada, et koju mineku otsuse peab igaüks ise tegema ja turvalisem on jääda veel päevaks Ruhnu tormivarju.
Meeskonnad, kes on tulnud regatile suurte purjepaatidega, käesolevat pilti liiga tormiseks ei pea ja hakkavad sadamast välja murdma. Publikut koguneb kaide peale palju ja kõiki huvitab, kuidas teistel sadamast lahkumine õnnestub. Suurtel alustel läheb see kõik päris libedalt ja valutult.
Tunnid mööduvad ja kella 15 ajal otsustavad noored Saaremaa poisid, purjekas Marise pealt, et aeg on kodutee ette võtta. Nende purjepaat on enam-vähem sama suur nagu meie Tüdruk ja jääme suure huviga nende sadamast lahkumist pealt vaatama. Eelnevalt juba otsustame, et kui Maris saab minema, siis paneme meie kohe järgi. Noortel merekarudel probleeme ei teki ja nad saavad ilusti minema.
Julged merekarud Marisega sadamast välja murdmas.
Viskame vestid selga, laseme otsad lahti ja gaas põhjas minekut. Sadamas, vahetult enne kõige kitsamat koridori, tõmbame mootorile lisaks veel esipurje üles, et saavutaksime väljasõidul maksimaalse kiiruse (sama tegid ka Marise poisid). Hoiame hinge kinni ja üle suurte lainete me ka sadamast välja jõuame. Ise veel imestame, et meie päramootor ei ole kordagi veest väljas käinud.
Taganttuules kulgeme päris rahulikult mööda Ruhnu saare äärt. Kuna liigume tuulega samas suunas, siis paadis saame tunda peaaegu tuulevaikust. Ahto paneb vee keema ja otsustame enne suurele merele jõudmist veel lõunasöögi teha. Menüüsse on planeeritud kiirelt valmiv kartulipuder.
Järgmisel hetkel jõuame saare nurga tagant välja ja siis selgub tõsiasi, et Ruhnu varjas kavalalt suurt tormi. Tuul tõuseb meeletu kiirusega ja lükkab meie paadi 35-40 kraadi kreeni. Kiirelt saame põhipurje maha ja esipurje jätame vaid ~30% peale ehk teeme purjepinna nii väikeseks kui võimalik, et tuul midagi ära ei lõhuks.
Tormituulega läheb purjepaadi kreen väga suureks.
Hakkame üle suurte lainete külgtuules Saaremaa poole rühkima. Nii suuri lainemasse ei ole mina veel oma elus näinud. Satud kahe laine vahele orgu ja mis teisel pool vastutulevat lainet on – seda näha ei ole. Kirjeldame, et lained on nagu suured majad…
Kuna torm tuli nii kiirelt peale, siis veekindlamaid riideid me kumbki selga ei jõudnud tõmmata. Samal ajal kui Ahto läheb kajutisse jopet otsima, saan mina juba trussikuteni ligedaks. Pooled lained tuhisevad üle parda mulle otse näkku.
Vett kallab üle parda kõvasti.
Järgmisel hetkel kuuleme raadiost “mayday mayday mayday, mast läks pooleks!” Selgub, et ühel enne meid startinud suuremal purjepaadil on tõepoolest mast keskelt murdunud. Väga ehmatav on sellist asja kuulda, sest me teame, et ta on paadis täiesti üksinda. Raadio kaudu saame siiski teada, et tema endaga on kõik korras ja Ruhnu vabatahtlikud merepäästjad tõttavad appi.
Meie kulgemine kodusadama poole muutub aina keerulisemaks, kuna tuul on suunda muutmas ja hakkab meile aina enam vastu puhuma. Tormisel merel võtame vastu otsuse, et peame keerama Kõiguste sadama poole, kuna sinna sõites on meile tuuleolud paremad. Enne kui suurel merel telefoni- ja interneti levi kaob, jõuame veel vaadata, et tuule kiirus peaks vaibuma, aga see juhtub alles 5 tunni pärast. Teada on ka see, et kui tuul vaibub, siis lained käivad intertsist veel mitu tundi edasi.
Väljas hakkab juba pimedaks minema ja lõpuks on tuul vaibumas ning lained rahunemas, mis võimaldab meil päramootori appi võtta. Vaatame kaarti ja kalkuleerime peas välja otsuse, et sõidame mootori abil ikkagi Kuressaare jahisadamasse. Kuna oleme mitu tundi Kõiguste poole purjetanud ja päris suure ringi sisse teinud, siis kodu on ikkagi kõige armsam.
Liigume kottpimedal merel kodusadama poole.
Järgmised tunnid mööduvad kottpimedal merel. Me sildume Kuressaares jahisadamas öösel kell 1.45, mis teeb tormise teekonna pikkuseks ajaliselt 11 tundi. Kajutis on suure loksumise tagajärjel kõik meie asjad segamini hunnikus. Kuna olemine on liiga märg ja külm, siis täna midagi koristama ei hakka. Võtame kaasa vaid uued ja suured kogemuste pagasid ja kihutame kodudesse sooja.
Kommentaarid