Mahajäetud kohad: Tagaranna piirivalvekordon Saaremaal

Teen ringkäigu mahajäetud Tagaranna piirivalvekordoni krundil ja majades. Käin kõik toad ja ruumid läbi.

Tegemist on kunagise 11. piirivalvesalga 7. piirivalvekordoniga Tagaranna külas (kutsung “Venta”). Alates 1988. aastast Viktor Kingissepa nimeline.

Lisainfot leiab siit https://register.muinas.ee/public.php?menuID=militaryheritage&action=view&id=303

Peeter Zirna meenutab kordoni elu

Minu videot sattus vaatama Peeter, kes pani lühidalt oma meenutused kirja ja andis ka loa need siin blogis avaldada.

Tere, Siim!

Teenisin 1992 a. alguses Eesti piirivalves. Esmase noorsõduri väljaõppe saime Kuressaares, Marienthali väeosas. Meie olime Eesti sõjaväes, aga majutus ja väljaõpe oli venelaste poolt. Noorsõduri kursus kestis 2 kuud.

Eesti poistel olid eraldi kasarmud ja riviplats, seal kus kunagi harakapesa reklaam oli, nendes madalates hoonetes.

Tundides ja toimkonnas käisime venelaste juures. Õpetati raadiolokatsiooni jaama operaatoriks. Tunnid olid vene keeles muidugi. Toimkonnas koorisime kartuleid ja pesime nõusid.

Praktikale viidi aga Tagaranna kordonisse, kus käisime jao kaupa, nädalase ajaga. Tagarannast mäletan seda, et öeldi, et see on venelaste näidiskordon. Leningradist käisid isegi suured ülemused helikopteriga saunas.

Kord oli seal kõva. Näiteks kõik jätsid saapad ukse kõrvale rivisse ja võtsid seina pealt sahtlist mistrast (vildist) tehtud sussid jalga.

Plaaditud seintega ruum oli köök. Läbi augu anti sinna sööginõusid tagasi. Kordoni kokk oli kulturist, kes tellis meilt beebitoitusid jms, et muskleid toita.

Konksudega ruum oli kuivatusruum – seal olid radikate moodi torustikud põrandaks ja temperatuur oli ~40 kraadi. Teenistusest tulnud vahtkond riputas sinna märjad riided kuivama.

Auguga maja oli diiselgeneraatori ruum. Kogu väeosa pidi suutma olla sõltumatus valmisolekus, juhul kui vool ära läks. Diiselgeneraator oli ka rannas torni ja radarijaama juures.

Betoonist punker oli mõeldud osana kordoni kaitseplaanist. Ründe korral asuti seal positsioonidele. Metallist punker aga tollase külma sõja ajastu monument – tuumaründe korral varjumiseks.

Puukuure seal kindlasti ei olnud, vaid need olid laoruumid, et hoida isiklikku kraami. Seal olid näiteks jalgrattad.

Kogu väeosa oli köetav kivisöega. Isegi sauna köeti kivisöega – mõtle kui palju kuluks puid, et selline ruum kuumaks kütta.

Videos oli kasvuhoone jah. Ohvitseride prouad pidid ju kusagil end tegevuses realiseerima.

Meie magamistoaks oli Tagarannal teisel korrusel vasakult esimene tuba. Need ruumid olid rühmatoad ja ca 30 meest korraga sees. Kasutusel olid kahekordsed raudvoodid naridena. Kaks paari nii külge- kui otsapidi kokku lükatud ehk 8-ne komplekt.

All söögisaali juures oli punanurk, praeguses mõistes puhketuba kultuurseks ja parteiliseks harimiseks… Lenini teosed ja palju muud.

Telerit tohtis vaadata ainult kell 21, siis algas üle-liiduline uudistesaade Vremja.

Vahtkond kestis 24 tundi. Teenistused olid erinevad: radarijaam, patrull koeraga rannal, korrapidaja, köögitoimkond.

Rannal oli kultiveeritud riba liiva sees, et näha jägi. Kohalikud käisid ujumas nii, et läksid selg ees vette ja õigetpidi tulid tagasi… Nõukogude Liidust ei tohtinud ju keegi lahkuda.

Radareid oli kahte marki: Don ja Najada – viimane oli lihtsam uuem mudel.

Radarijaamas oli 5 teenistust:

2 h ümara rohelise taustaga ekraani taga,

2 h planzetis ehk kaldus lauaga kaardi taga, millel paralleeljoonlaud. Ekraani mees ütles planzetistile merel registreeritud liikumise koordinaadid, mille see kaardile kandis. Kaks punkti ühendati ära ja juba oli näha avastatud objekti suund ja kiirus. Edasi helistati kohe korrapidajale, see kandis omakorda ette ohvitserile. Joonistades suurele klaasile, mis oli kahe ruumi vahel ja sinna oli graveeritud kohalik rannajoon, fikseeritud liikumise.

2 h tornis koos võimsa binokliga, mis oli jalaga põranda küljes.

2 h diiselgeneraatori majas.

2 h prožektoriruumis. Kahe meetrise läbimõõduga prožektor aeti raudteerelsside peal radarijaama otsa ruumist välja. Prožektoril oli pöidla jämedune söepulka meenutav element, mis elektriga hakkas hõõguma, nagu keevitus. Prožektoril olid ka iste ja vändad ning käsirullikud, millega sai muuta kõrgust ja suunda. Pimedal ajal näitas see valgust kuni 20 km kaugusele.

Tagaranna piirivalvekordoni asukoht