Jõuludel metsas kolamas

28.12.2020 / Siim Metsmaa

Jõululauast matkama…

On 25. detsember. Jõululaupäev seljataga ja jälle on kõvasti söödud. Mõtlen, et peaks end väheke liigutama, saaks olemise kergemaks ja otsutan minna kusagile metsa kolama.

Esimene mõte, mis pähe tuleb, on Koigi raba. Ma olen seal korduvalt päevasel ajal käinud, aga mitte kunagi öösel ja pimedas. Ilmselt olen ööinimene, sest öine mets tundub väga kutsuv ja üksinda kottpimedas metsas kolamine on põnev. Panen pealambi laadima ja sooja glögi valmistamiseks vajalikud asjad seljakotti valmis.

Fotokotti pistan fotoaparaadi ja kuuma glögi valmistamiseks vajaliku.

1. jõulupühal Koigi rabasse

Sõidan Koigi rabasse. Taevast tuleb midagi peenikest vihma või lume laadset asja. Mõtlen, et kaamera jaoks vihm kindlasti hea ei ole ja kui peaks rohkem sadama hakkama, siis fotokat üldse rabasse kaasa ei võta. Õnneks aga kohale jõudes ei saja enam midagi ja pääsen matkateele kuiva olemisega.

Metsas on täielik vaikus ja omi mõtteid mõeldes läheb teekond kuidagi kiiresti – ehk päris matkarajani jõudmiseks tuleb autoparklast ~2 km jalutada.

Öine matkarada on väga huvitav.

Koigi matkarada on ringi kujuline ja üks hetk tuleb ära otsustada, kumba pidi ma täna ringi teen, kas kella suunas või vastupäeva. Otsustan sedakorda jalutada vastupäeva, kuna glögi valmistamiseks planeeritud pink jääb siis pigem koduteele. Juhuks kui hakkabki jahe, siis pärast on end mõnusam kuuma joogiga soojendada.

Rada on kohati vesine ja raja ääres olev kõrge rohi samuti märg. Üks hetk tunnen, et see niiskus hakkab läbi talvesaabaste varvasteni jõudma. Kuna aga pidevalt liigun, siis varbad külmetama õnneks ei hakka. Pimedas peab olema ka ettevaatlik, et lennuväljaplaatidest ehitatud rajast mööda ei astu.

Kuna talv Saaremaale veel jõudnud ei ole, siis on vesi siin veel vedelas olekus.

Öösel on Koigi raba väga huvitav ja vaikne – soovitan kindlasti omal nahal järele proovida.

Õige pea olen ringi lõpetamas ja jõuan kohta, kus planeerisin hakata glögi valmistama. Gaas ja põleti omavahel kokku, tuli otsa, glögi tassi ja minuti pärast saab juba nautida. Väljas on tuulevaikne ja mõnusalt soe olemine.

Südaööl Koigi rabas kuuma gögi joomas.

2. jõulupühal Abula RMK lõkkeplatsil

Eilne matk Koigi rabas oli nii mõnus, et otsustan ka täna ühe südaõise väljasõidu teha. Kindel plaan on lõket teha ja verivorsti grillida.

Esmalt vaatan internetist, kust poolt tuul on puhumas. Tuule suuna järgi teen ka oma valiku, millist lõkkeplatsi külastada. Selgub, et tuule poolest sobib ideaalselt Veerel asuvad RMK lõkkekohad, kuna seal varjab mets kagust puhuva tuule ilusti ära.

Tõttan poodi verivorsti ja glögi tooma. Selgub, et see kuum jook on jõulude ajal ikka väga populaarne ja alkoholivaba glögi on igalt poolt otsas. Peale kõikide poodide läbi otsimist midagi ikka leian ja asun Veere poole teele.

Kohale jõudes saab tõeks asjaolu, mida ka pisut kartsin. Nimelt ei ole Veere erinevatel lõkkeplatsidel puid. Kas on viimasel ajal metsas palju rahvast käinud või ei ole lihtsalt puid ammu juurde toodud. Maas on näha värskeid autode rehvijälgi ehk see esimene variant võib olla täiesti tõenäoline.

Kaugel ei asu ka Abula lõkkekohad ja seega keeran suuna sinna poole. Kohale jõudes selgub, et ega Abulaski puudega head lood ei ole, aga kahe nö puudekuuri peale kombineerin õnneks endale vajalikud puud kokku ja saan lõkke süüdata.

Lõkkel küpsetatud verivorstid saavad eriti hea suitsuse meki.

Ilm väljas on täiesti tuulevaikne ja soe. Kaasa tulnud peakokast sõber Kristjan võtab kohe verivorstide küpsetamise enda peale ja kell veerand üks öösel saab juba pohlamoosiga jõulutoitu nautima hakata. Kõrvale taas soe glögi, mis ingveri mõjul on saanud päris kange maitse.

Abula RMK lõkkeplatsil verivorsi küpsetamas.

Abulasse tulid kaasa ka sõbrad Kertu ja Kristjan.

Telli uudiskiri ja annan e-maili teel märku, kui midagi uut siia postitan.