Harilaiule ring peale
Siim Metsmaa / 11.01.2021

Saime tuult, vihma, lötsi ja mida kõike veel…

Pühapäev, kell on 7 hommikul ja olen juba ärkvel. Kuidagi jaksan kella 8-ni teki all olla, aga siis püsti. Paar päeva tagasi sai otsustatud, et täna minnakse Harilaiule matkama, ja täpsemalt sai veel eile otsustatud, et kell 10 võiks Kuressaarest liikuma saada.

No, ei saanud kell 10 liikuma, aga see selleks… Kuressaarest Kristjan ja Kertu koos emaga peale ja pööran rattad Harilaiu poole.

Nii kui keerame peale Kihelkonnat kruusa peale ära, hakkab taevast vesist lörtsi sadama. Pigem on see isegi vihm ja muutub aina tugevamaks. Hetkeks küll mõtlen, kas ma ikka tahan autost välja minna. Mööda porist kruusateed on sõita ~10km ja õnneks parklasse jõudes jääb sadu järele – loodame, et lõplikult. Kiirelt komplekteerime selja(matka)kotid kokku ja hakkame astuma.

Pühapäev on siia muud rahvast ka meelitanud.

Imestame, et siin ei ole üldse lund. Kuressaare poolt tulles nägi Kärla piirkond päris talvine välja ja seda kuni Kihelkonnani, peale mida kadus lumi sootuks.

Autoparklast kuulsa viltuse majakani on linnulennult jalutamist umbes 9km. Meie tänane plaan on teha aga suurele laiule hoopis ring peale. Me ei taha jalutada igavalt edasi-tagasi, nagu siin enamasti millegi pärast tehakse – nii olen ka mina varasemalt korduvalt teinud. Eile vaatasin kaardi pealt, et teekond tegelikult ringiga minnes väga palju pikemaks ei muutugi.

Päeva esimene leid ja kohe selline aare. Hästi sailinud puust piip. Ilmselt mõne tõelise merekaru varandus.

Täna on päris tuuline ilm. Lohutame end sellega, et meie valitud suunaga matkates on esimestel kilomeetritel küll raske, sest tugev tuul puhub otse vastu, aga tänu meie valitud suunale saab enamus aega olema tuul tagant.

Tormine ja vahutav meri.

Esimesed 2km on astutud ja saame kaela päris tugeva vihmasaju. Õnneks joped veel vett läbi ei lase ja loodame jõuda ees paistva metsatukani, et siis puude alt varju otsida. Tükk maad läbi vihma astumist ja täpselt enne metsa jõudmist jääb sadu järele – tüüpiline. Selliseid hetki, et sajab ja jälle ei saja, saame tunda korduvalt. Oleme kanged ja ilm tuju ei langeta.

Maskid… kellegi viimne puhkepaik.

Klõpsin pilte teha ja vahepeal antakse korraldus keha vitamiinidega turgutada. Tuleb mõned kadakamarjad põska pista. Ma ei teagi, et ma kunagi varem oleksin kadakamarju söönud – vähemalt ei meenu mulle.

Kadakas on Saaremaa aasta puu 2020.

Kui tänase matka leidudest veel rääkida, siis ühed märksõnad saavad kindlasti olema riided ja euroalused. Saan aru, et kui leiad mõne riide-eseme, siis see tuleb kindlasti kusagile vaia otsa ajada.

Kellegi kinnas ootab omanikku…

…ja kellegi müts ootab omanikku.

Euroaluseid on rannas mitmesuguses seisukorras. Nii tervemaid, kui ka vähem terveid.

Euroalus Harilaiul.

Kuna ma ei ole varem laiu lääne-poolsesse serva sattunud, siis siit ilmub otse maa seest lagedale ka üks suurem leid. Hetkel veel teadmata päritolu ja marki metallist paat, või peab selle kohta ütlema väiksem laev.

Maasse uppuv metallist päevi näinud paat.

Harilaiu järjekordne leid.

Maasse vajunud paadi juurest veel mõned sajad meetrid ja olemegi jõudnud vana majakavahi hoone juurde. Taustal paistev Kiipsaare majakas ei ole veel pikali kukkunud ja looditagi võib öelda, et päris sirge vanake samuti ei ole.

Majakavahi majast jääb iga aastaga aina vähem järele.

Laiu siin-poolses küljes on tuul metsa taha peitu jäänud ja edasi saame oluliselt rahulikumat ilma nautida. Otsin kotist välja sinna vahepeal vihma eest peidetud fotoka, et matkasellidest mälestuseks mõned pildid teha.

See olen mina, Siim.

Noored ehk Kristjan ja Kertu.

Õige matka juurde kuulub alati ka söögipaus. Eriti hea kui saab veel teha üles lökke ja midagi grillida. Harilaiu RMK lõkkeplatsil on küll puud olemas, aga kuna ilm just vihmahoogude mõttes kõige parem ei ole, siis täna me tuld tegema ei hakka. Ettenägelikult võtsime kaasa paar ühekordset grilli ja saame oma vorstid ikkagi grillitud. Need hädaabi grillid haarasime algselt kaasa juhuks kui puud peaksid lõkkeplatsilt otsas olema. Toote kahjuks tuleb öelda, et need ühekordsed asjad tekitavad vorstile päris tugeva keemia maitse juurde.

Siim ja Kristjan.

Kõhud grillvorsti täis söödud, sooja jooki peale ja asume kodu poole teele. Veidi enne pimedat jõuame auto juurde tagasi. Kokku mõõtsin tänase matka pikkuseks 10,92km ja aega kulus ~4 tundi. Paras päevane jalutuskäik läbi tuule, vihma ja lörtsi.

MATKASELTSKOND: Kertu, Kristjan, Kertu ema ja Siim.

Maakaart

Kommentaarid

Lisa kommentaar